[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aardlapalu [`aardla‿palu] ‹-`pallu ~ -sse ~ -le› Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), u 1900 Ардлапалу, 1922 Aardla-Palu.  A2
● Rajati 1880. a-tel popsikülana nõmmemetsa. Küla asub Aardla naabruses ning oli ametlikult selle osa 1977–1997. Kohanimi lähtub loodusnimest, mis koosneb külanimest Aardla ja sõnast palu ’kuiv liivane okasmets’. Asulat on kutsutud ka Palukülaks. Vrd Aardla. – EE
KNAB; Rootsmäe 2016: 29; Uuet 2002: 286

Agali ‹Agali› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1582 Akalik, 1585 Agal, 1601 Agaly, 1796 Agali.  A2
● J. Simmu järgi tuleneb külanimi isikunimest, mis on kas läänemeresoomeline (Akk, Aku, Ake, sm ja liivi Aka) või saksa päritolu (Age, Acco, Acco, Acho, Aga). Simmu pakutud saksa perekonnanimed (Hage jt) ei tule vist arvesse h tõttu nime alguses, kuigi Agali hilisemate kirjapanekute hulgas on ka mõni h-line variant. Et isikunimi esineb nii eesti, soome kui ka liivi nimevaras, on tõenäolisem omakeelne päritolu. Mõned XVIII saj nimevariandid (1764 Aggaliste) on ste-liitega, mis kõneleb samuti muistsest eesti isikunimest pärinemise kasuks. Et eristada siinset küla Mäksa-Agali ehk Mets-Agali külast (praeguse Agali järve ääres Mäksa ja Sarakuste küla piiril, lõhuti u 1880, muudeti mõisamaaks ning rajati mõisa lõunaossa uus küla ↑Kannu), on nimele vahel liidetud eristav täiend Kastre või Kastri (1767 Kastre Agali). Külast algab Kalli jõe Sitäpäälitse jõge Emajõega ühendav osa, mis on saanud oma nime küla järgi (Akaljõgi ~ Akali jõgi). – MJ
KN; Mellin; PA I: 113, 196; Rev 1601: 5; Rootsmäe 2016: 155, 186–188; Simm 1973: 20, 69, 74, lisa 5; Simm 1975a: 180–181

Ahja ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ah´a Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas, mõis, sks Aya, 1553 Agill, Ayell, 1556 Agill (mõis), 1582 Aya, 1584 Aya, Aia (mõis, küla), 1591 Folwark Ahia, 1627 Ayas, Aya kuella (mõis, küla), 1755 Achja m, 1782 Aya, ee Aia- ~ Ahja mois, 1796 Ayakülla.  B3
● Keskajal oli Tähtvere piiskopimõisale kuuluv külakond. XVI saj keskel on mainitud mõisana, kuid Liivi sõja ajal ilmselt mõis hääbus ning rajati uuesti Poola ajal. XVI saj lõpul kujundati Ahja suureks mõisaks, mis haaras peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, v.a Kriimani ja Kastre mõisa alad, ning Põlva khk-st Kauksi piirkonna koos (Noorits-)Metskülaga. Mõisa esialgne asukoht oli Ahja Vanamõisa alal (veel 1630). Praegusse kohta toodi Rootsi ajal XVII saj. Ahja mõisat on veel suhteliselt hiljuti kutsutud Uueks mõisaks vastukaaluks Vanamõisale. Oma lõplikud piirid omandas mõis ilmselt alles pärast Põhjasõda. Mõisa all oli ka samanimeline küla. XVIII–XIX saj nimetati Ahja külaks osa praegusest Loko ja Kärsa külast, arvatavasti ka osa Mustakurmust. 1920. a-tel tekkis Ahja asundus, mis 1977 muudeti külaks. M. J. Eisen on mõisa nime tuletanud Ahja jõe nimest Ahijõgi, millest lühenemise tõttu sai Ahja, nagu *Hanijõest sai Anija ja *Suurjõest Surju. J. Simmu järgi ei kinnita kahjuks seda ükski teadaolev varasem kirjapanek, kuigi sõnatüvi leidub paljudes kohanimedes, sh Kagu-Eestis. Oletust toetab siiski väliskohakäänete kasutus nimes. On arvatud, et nimi viitab muistsele ohvripaigale, ahikotusele, mille tähendus olevat ahervare või ahjuvare. O. Loorits on näidanud, et ahikotuse ühendamine ahjuga on rahvaetümoloogiline, ta seob selle tegusõnaga ahtma. Kuna tegusõna on kaugemate sugulaskeelte vastete alusel tähendanud algselt panemist, ladumist, pistmist või toppimist, on esinenud ka nimisõna ahtmine ehk ahi, mis olevat tähendanud ohverdamistoimingut. P. Ariste ja Simmu järgi on Looritsa teooria nõrk koht selles, et lõunaeesti murdeis oleks loogilisem *Ati- nagu on ka ativõrk. Oletust, et soome veehaldja Ahti nimel on eesti keeles olnud vaste aht(i) ehk aht(u), mis on tähendanud arvatavasti mingit pistepaika, järsku sügavust või hauda vees ning võib seega olla ohverduskoht, peab Simm aga tõenäoliseks. E. Ernits läheb siit edasi ja etümologiseerib Ahja jõe nimeks *Ahδinjõki, mille ligikaudne ennistähendus võis olla ’ohvrijõgi’. Sellega nõustub omakorda J. Simm. M. Faster analüüsib lõunaeesti Ahi-/Ähi-tüvelisi kohanimesid, mis on algselt veekogu nimed, ja leiab, et nende juures kohtuvad põlised piirid, Ahja jõel ja Ahijärvel Ahja ja Kastre mõisa keskaegsed piirid. Ernits pakub 2015 aga ettevaatlikult sellistele nimedele lähtesõnaks läänemeresoome *akja, mis esineb liivi ja vepsa keeles ka tähenduses ’ots, äär, külg (ka kohal)’ ning saarte ja läänemurdes kujul ai ’seeliku või särgi äärepael’. – MJ
Ariste 1937: 34˗38; BHO: 37; ENE-EE: I, 86; Ernits 1975: 177; Ernits 2015: 704; Faster 2014: 37–38; Hagemeister 1836–1837: 38; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; KNAB; PA I: 89, 136, 304; Rev 1624/27 DL: 50, 52; Rootsmäe 2016: 468–470; Simm 1971a: 178–179; Simm 1973: 20–23, lisa 5–7; Simm 1978: 149; Varep 1978: 61

Ahunapalu [ahuna‿palu] ‹-`pallu›, kohalikus pruugis Ahuna‿palo Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1512 Awenpallo, 1582 Afneballo, 1588 Achnibal, 1732 Ahonapallo, 1744, 1750 Dorff Perrawald oder Afnapalloküll.  C2
● 1627. ja 1638. a revisjonides on Ahunapalu paigutatud kokku Pühajärve (↑Leego) külaga. J. Simmu järgi on nimi sisuliselt ebaloogiline, sest sisaldab sõnu ahun ’ahven’ ja palu ’kuiv kõrge mets, liivane väheviljakas maa jm’. Võib lisada võimaluse, et Ahun on olnud isikunimi. Perävallas Ahunapalust põhjas on olnud Tasa küla (1750 ja 1758 Tassa od. Taimetzkülla), mida veel 1930. a-tel on juhuti eraldi külaks peetud. – MJ
KN; LGU: II, 123; PA I: 113, 287; Rootsmäe 2016: 189–190, 260; Simm 1973: 23, lisa 8–9; Simm 1977: 110

Akste [`akste] ‹`Akste› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Hakstkula, 1588 Axy albo Hastkula, 1627 Hackasta, Hackaste, 1796 Hakste.  B3
● J. Simm viitab J. Hurdale, kes 1876 kirjutas, et ste-lõpulised kohanimed on seotud isikunimedega ja lähtuvad ne-lõpulistest nimisõnadest, mis võisid eksisteerida sugunimedena. Seda seisukohta jagas põhiliselt ka L. Kettunen. Simm annab lähtekujuks *Hakkaste ja lisab, et tüvega *Hakka- võib võrrelda saksa perekonnanime Hage, Haag, Hagge, Haack, Hake, Hage. Tallinna turberaamatus on 1557. a all kirjas Mathias Hake. Kuna kõik vanad kirjapanekud algavad h-ga, nagu Simm ka ise rõhutab, siis arvatavasti tema poolt toodud saksa isikunimed Acke, Ake, Agge(n) siia ei liitu. Pigem võib tegemist olla muistse isikunimega, sest -ne pole ainult nimisõnaliide, vaid läänemeresoome traditsioonis ka levinud isikunimeliide, vrd soome nen-lõpulised perekonnanimed. Liide esineb tänapäeval laialt karjala ja vepsa isikunimedes, aga on esinenud ka muistsetes eesti ja liivi nimedes. Just Lõuna-Eestist on teateid liite esinemisest isikunimedes praegugi (Marjene tütar, Ruudine poig). Akste külaosad on Aabukurm edelas ja Nahakülä lõunas. Lääneosa Akste järve idakaldal, kuhu kuulub kuus endist kandikohta, on Järvekurm, Akste küla orus olevate popsimajade naljanimetus on Truia liin. Simm arvab V. Palli eeskujul, et see pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest popsimajad asuvad sirges reas. Akste järve on 1839 Rückeri kaardil nimetatud Linajärveks (Lin̄a S.). – MJ
Essen, Johansen 1939: 191; KN; KNAB; Mellin; PA I: 89, 262; Rev 1624/27 DL: 52; Rootsmäe 2016: 467, 472–473, 485, 583; Simm 1973: 24, 121, lisa 10; Simm 1975a: 180–181

Alaküla3 [ala‿küla] ‹-`külla› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1923 Ala, Logina Alaküla ~ Logina-Ala (on ka eraldi Logina küla).  A3
● Küla kandis Logina nime kuni Eesti Vabariigi ajani, kuid kohalikud on küla kutsunud Alakülaks juba XIX saj. 1684 on küla kuulunud Haaslava mõisale, XVIII saj aga Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. 1920. a-tel jagati Alaküla kaheks (Ala I ja II). Siinne Alaküla liideti 1977 Unikülaga, ent taastati 1997 omaette külana. Lõuna pool Vastse-Kuuste vallas olnud Alaküla nimetati 1977 Loginaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on küla saanud oma nime madalatest maadest. Sellest tuleneb ka küla sõimunimi Tsolnaküla (tsol´na ’madal, porine’). Vrd Logina. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 376–377; Simm 1972: 291; Simm 1973: 24, 63; ÜAN

Aruaia [aru‿aia] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1874 Arroaid, 1900 Aroaid, 1925 Aru.  B1
● L. ja I. Rootsmäe märgivad rahvamälestustele toetudes, et Aruaia karjamõisat hakkas endise kandiküla kohale u 1889 rajama mõisnik Nikolai v. Essen, kes aga 1900 suri. Karjamõis jäigi lõplikult välja ehitamata, valmis said ainult küün ja väljavahi maja. Hilisem küla (1945 ja varem asundus) kujunes karjamõisa põldudele pärast maareformi. Külanimi on hilistele nimedele omaselt loodusoludele viitav: algusosa on seotud sõnaga aru (lõunaeesti aro), mis tähendab kehva, kuiva maad või niitu. Aruaiaga liideti 1977 osa ↑Kastre külast. – MJ
BHO: 25–26; Rootsmäe 2016: 192–193; Simm 1973: 28, lisa 20; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 476

Hammaste ‹Hammaste›, kohalikus pruugis Amastõ, kohalikus pruugis harva Amasi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1456 Hames, 1582 Hamosth, Hamoizy mlyn (küla ja veski), 1588 Amast, 1627 Hammast, Hammasta (küla ja veski), 1713 Hammasist (seestütlev).  B2
● 1582 on Hammaste kuulunud koos Lootvina külaga Tähtvere mõisa alla, külas on olnud ka Vana-Kastre veski. 1588 on küla olnud Ahja mõisa all, kust läks XVII saj lõpupoolel vastrajatud Kurista mõisale. Varem on küla asunud põhiliselt põhja pool oja. L. Kettunen esitab 1456. a kirjapaneku võrdluseks soome isikunime Hamainen. Kuna ste-lõpulised kohanimed on tekkinud enamikus isikunimedest, lisab J. Simm siia võrdluseks hulga saksa isikunimesid. Ta juhib tähelepanu sellele, et 1744 ja 1758 nimetatakse samas külas talupoega Hamma Märt (tegelikult on küll mainitud ainult sellenimelise talupoja maad) ning Haljalaski on küla nimega Amma (↑Ama). Viimati nimetatud küla esineb juba Taani hindamisraamatus (siiski sõnaalgulise h-ga), seega võib mõlema nime puhul tegemist olla muistse eesti isikunimega. Küla loodeosa nelja taluga, sh Uiga, on rahvakeeles Uigaots. ¤ Suurte sõdade aigu Tartust Räpinani ei ole kuke laulu kuulda ollu. Siss om Ammaste küläst löütü üt´s inimese jalg ja amba ja pantu Ammaste külä. (1951) – MJ
BHO: 99; EO: 215; Joh LCD: 346; KN: 1951; LGU: I, 375; PA I: 53, 56, 258; Rev 1624/27 DL: 50–51; Rootsmäe 2016: 288–289, 357; Simm 1973: 26, lisa 14; Simm 1975a: 181–182

Ibaste ‹Ibaste›, kohalikus pruugis Ibastõ Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1419 Yppas (isikunimes), 1512 Yppacht, 1582 Ibasth, 1713 Ibbasist (seestütlev), 1798 Ibast.  C3
● 1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Ibaste talud Imste küla all. 1930. a-teks oli osa Imste küla talusid liidetud Ibastega. 1977 loodi uuesti Imste küla ja liideti sellega Ibaste küla Võnnu valda jäänud põhjapoolne osa. L. Kettunen annab küsimärgilise lähtekohana *Ibane, millega võib nõustuda. J. Simmu pakutud saksa isikunimed häälikulisele sarnasusele vaatamata ilmselt arvesse ei tule. Tegemist on sageda külanime lõpuga -ste, mis liitub tavaliselt muistsele eesti isikunimele. Ibaste ja Imste küla kutsutakse ja on XVIII–XIX saj kutsutud ka Alaveereks, sest nad paiknevad Laanemäe veere all. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et kuna talude päriseksostmine toimus siin varem (1860. a-tel) kui mujal Võnnus, on küla varem kutsutud ka Saksa külaks. Ibaste küla eraldiseisvad osad on Kadaja talud lõunas (Vanamõisast kagus, Kadaja küla jätk läände) ja Kripsi talud idas. Vrd Imste. – MJ
BHO: 125; EO: 215; KN; LGU: I, 212, II, 123; PA I: 90; Rootsmäe 2016: 74, 480–481; Simm 1973: 30, lisa 24–25; Simm 1975a: 183

Imste [`imste] ‹`Imste›, kohalikus pruugis `Impstõ ~ Imastõ ~ Immastõ Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis, Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582, 1584 Imps, 1585 Emps, 1627 Immaste, 1729 Imsist, 1796 Emst, 1834 Imbste, 1925 Imste (Imaste).  B2
● 1582 kuulus Imste Vana-Kastre mõisale (Aldendorn), 1585 juba Ahja mõisale. 1627. ja 1638. a revisjonide ajal olid Imste küla all ka Ibaste küla talud, 1930. a-teks oli Imste jagatud Ibaste ja Lääniste küla ning Võnnu aleviku vahel. Küla moodustati uuesti 1977. Külanime algul esinevad vaheldumisi i ja e. J. Simm peab nime pärinevaks mehenimest Em(m)a ~ Im(m)a. Kurista ja Lootvina külas ning Sonnatari kurmus Võnnu–Ahja tee ääres on ka Imma talu. Tegemist ongi tavalise (muistsest) isikunimest pärineva ste-liitelise külanimega. Impste nimekujus on p m-i ja s-i vahele tekkinud hääldamise hõlbustamiseks. Imste ja Ibaste küla kutsutakse ka Alaveereks, kuna nad paiknevad Laanemäe veere all. Vrd Ibaste. – MJ
ERA.14.2.717 (Ahja vallavanema otsused 6. VI 1939, protokoll nr 7); KN; Mellin; PA I: 54, 139, 181; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 481–482; Simm 1973: 30–31, lisa 25–26; Simm 1975a: 183; Tartumaa 1925: 476

Issaku ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1900 Issako (kõrvalmõis), 1923 Issaku (asundus).  B2
● Kurista mõisa kõrvalmõis, mis rajati 1840. a-tel Hammaste küla Issaku ja veel viie-kuue talu asemele. Algul oli Issaku karjamõis, hiljem muudeti kõrvalmõisaks. Enne mõisahäärberi väljaehitamist asus mõisakeskus lühemat aega Tahramõtsal Issakult kagus. Issaku mõisale allutati senine Saare karjamõis (↑Kurista). Nõukogude ajal liideti Issaku külaga Saare karjamõisa alale rajatud senise Kurista asundustalud. Külanimi on murdeline kuju vene isikunimest Исак. – MJ
BHO: 134; Rootsmäe 2016: 291, 306, 339; Simm 1973: 31, lisa 27–28; Simm 1975a: 183–184

Jõmmsoo [`jõmm‿`soo], kohalikus pruugis `Jõmm‿`suu Võn – soo Tartu maakonnas.  C2
● Soo Ahja jõe ümbruses Perävalla soos Ahijärvest kuni Kikassaare kõrtsini Ahja jõel. Moodustab Emajõe Suursoo edelaosa. Rahvajutu järgi pärinevat nimi kelleltki moonakalt Jõmm-Jürilt. ¤ Kord mindud puuvooriga läbi soo mõisa, Jõmm-Jüri olnud viimasel reel; teel olnud mehed vastas, Jõmm-Jüri tõmmatud maha ning pekstud oimetuks; rahva arvates olevat peksjateks olnud tondid (2016). – MJ
Eesti jõed 2001: 380; Rootsmäe 2016: 196; Tartumaa 1925: 488

Järvselja [`järv‿selja] ‹-`selga›, kohalikus pruugis `Järv‿`sälg ~ `Järv‿sällä ‹-`sälgä› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Meeksi vallas (Kastre mõis), 1811 Jerwosel Jacob (isikunimi), 1817 Jerwselge Jahn (isikunimi), 1839–1841 Jerwselg, 1868, 1909 Jerwselg (metskond).  A2
● Algselt oli siin Kastre mõisa jahiloss, hiljem (L. ja I. Rootsmäe järgi 1856) metsaülema asukoht. 1860. a paiku hakati suurt metsaala kultiveerima. 1921 muudeti Tartu Ülikooli põllumajanduslikuks uurimiskeskuseks (Kastre-Peravalla õppemetskond), 1924 loodi esimene Eesti metsakaitseala, st jäeti osa metsa puutumatuks ürgmetsaks. Külana nimekirjas 1945. J. Simmu järgi tuleneb nimi sõnadest järv + selg ’seljandik’. Järvselja südames on metsast ümbritsetud sügav ja selgeveeline Selgjärv. – MJ
BHO: 147; Rebane 1971: 1; Rootsmäe 2016: 186; Simm 1973: 33, lisa 34; Simm 1977: 110–111

Kaagvere2 [`kaagvere] ‹-`verre ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Kawershof, 1549 Kawershof, 1584 Dwor Jana Kaura, Engelbrechth Kaura (kaks pisimõisat), 1588 Kawer (küla Ahja mõisas), w Kawer Moizy, 1627 Fueffhausen oder Kafershoff, 1638 Kagewermoyse asi, 1730 Kagweri, 1779 Kawershoff oder Altenthorm, 1782 Kawere, Kaawri mois.  A2
● Kaagvere mõisast on teateid XVI saj-st, ent 1544 mainitud Kaver näib pigem seostuvat Kanepi Kaagverega. Poola ajal kuulus algul Kaweritele, kuid et ala oli Liivi sõja tagajärjel tühi, ühendati mõis Haaslavaga ja pandi tühjale mõisakohale talupoeg. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (1970. a-tel asund), mis 1977 liideti Kaagvere külaga. M. Veske seob nime algusosa sõnaga kaak : kaagi ’võllas’. L. Kettunen rekonstrueerib varasemaks vormiks *Kaagivere, kuigi märgib, et mõis kuulus Kawerite suguvõsale. J. Simm jääb usutavale seisukohale, et mõis on oma nime saanud keskaegsete omanike Kawerite nimest ja hiljem analoogia põhjal vere-lõpuliseks muutunud. Raskem on seletada nimes g-d, sest varasemates kirjapanekutes peale ühe 1638. a mainingu see puudub ning hakkab sagedamini esinema alles XVIII saj. Simm peab siiski võimalikuks, et ka g-d nimes tuleb põhjendada analoogiaga, sest nii sai kohanime algusosis eestlasest kõneleja jaoks tähenduse. L. ja I. Rootsmäe toovad ära rahvapärimuse. Ühe järgi olevat mõis saanud nime kahelt Kaave talult, mille asemele mõis vanasti rajatud. Teise järgi tuletatakse nime sõnast kaak vanasti mõisa lähedal Oldenturmi (st Vana-Kastre) kindluse juures seisnud võlla järgi. Siin olnud kurjategijate hukkamiskoht ja selle järgi kutsutud mõisat algul Kaaguveereks. Mõis asunud vanasti Altenturmi talu kohal, kuid on juba 1630. ja 1684. a kaartidel praeguses kohas. Mõisa saksakeelne nimi oli vanasti Rootsmäede andmeil Fyfhusen või Füffhausen. ¤ Minu kodu lähedal asub Kaagvere Lastekodu. Enne oli selle koha peal seisnud Kaave talu. Mõisa loss koos mõisahoonetega aga asunud nüüdse Mäksa arstijaoskonna juures. Parun, soovides paremaid elumaju, laskis Kaave talu lõhkuda ja uued mõisa hooned asemele ehitada. Sellest talust sai mõis nimeks Kaagvere. Endist mõisat hakati nimetama Vanamõisaks. (1958) Vrd Kaagvere1. – MJ
BHO: 206–207; EAA.2072.9.431; EM: 98; EO: 304; Hagemeister 1836–1837: 42; Hupel 1774–1782: III, 257; KM: RKM I 4, 383/4 – 1958; LGU: II, 651, 804a, 978; PA I: 138, 262–263; Rev 1624/27 DL: 109; Rootsmäe 2016: 119–120; Simm 1973: 33–34, lisa 34–35; Simm 1975a: 185

Kaarlimõisa [`kaarli‿`mõisa] ‹-`mõisa› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1826 Karlsberg, Punkari-M., 1847 Carlsberg; sks Karlsberg (karjamõis).  B1
● Kokuta küla endise Pungari talu maadele rajatud Kastre mõisa karjamõis. Nimes peitub J. Simmu järgi isikunimi Kaarel. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et karjamõis kujunes välja juba XVIII saj lõpul, kui selle 1790 omandas Carl Otto v. Loewenstern, kelle järgi arvatavasti karjamõis ka nimetati. Küla rajati mõisamaadele Eesti Vabariigi ajal. Algul oli ta Kaarli asundus (1939), seejärel Kaarli (1970), al 1977 Kaarlimõisa küla. 1977 liideti Kaarlimõisaga Telliskivi küla (1922 ka Savikoa küla ~ nukk), mis rajati kandimeeste külana XIX saj keskel. Nime sai läheduses olnud tellisevabrikust, savikojast, mis lõpetas oma tegevuse XVIII saj lõpul või XIX saj algul. – MJ
BHO: 184–185; Bienenstamm 1826: 287; Rootsmäe 2016: 176, 197; Simm 1973: 34, lisa 35–36; Simm 1975a: 185

Kadaja ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1715 Kaddajalt (alaltütlev), 1729, 1796 Kaddaja, 1839 Kadaia, 1923 Kadaja.  C3
● Nimes peitub sõna katai : kadaja, mida J. Simm peab lisanimeks. Külas on 1811 elanud Kaddaja Jakobi Jaan ja Kaddaja Jaani Mick. Tartumaa koguteos 1925 annab küla paralleelnimeks Aarniku, kuid Simm neid nimesid ei ühenda. Aarniku on olnud veskikoht (1744 Aricka), 1731 küla (Harika), mis L. ja I. Rootsmäe järgi on uuemal ajal ühendatud Kadaja külaga (algselt Põlva khk-s). Nime esmamaining on a-st 1714 (arikilt, harikolt, alaltütlevas). Simm võrdleb nime Soome kohanimega Aarnikka, mida V. Nissilä on sidunud saksa perekonnanimega Arnecke, Arnke. Simm jääb samale seisukohale Aarniku nime seletamisel, kuigi mõned varasemad kirjapanekud seda otseselt ei kinnita. Kadajaga liideti 1977 Laane ja Rae (ka Kriimani-Rae) küla. Laane (varem ka Piirilaane, koh Laanõ) on Rootsmäede andmeil rajatud XIX saj III veerandil, varem laiunud küla asemel lai laas. Rae küla kohalgi olnud mets, mille mõisnik lasknud u 1860 maha lõigata. Nii tekkinud raiesmik (Kriimani rae), mille kohale rajatud Kriimani-Raeküla. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 90–91, 628, 638; Rücker; Simm 1973: 19, 35, lisa 3, 36; Simm 1975a: 180; Simm 1977: 111; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kalli järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1684 Kalli Jerwe, 1796 Kalli S., 1826 Der Kallijärw oder kastersche See, 1839 Kalli See.  C1
● Soostunud kallaste ja mudase põhjaga järv asub Emajõe suudmemadalikul Perävalla soos 6 km Praagast lõunas. L. ja I. Rootsmäe seovad kahtlevalt järvega ka 1627. a kirjapaneku Lechte Jerwe. Järve läbib Kalli jõgi (1812 Kalli Jöggi, 1817 Kalli ma Jöggi ~ Kallima-Jöggi, 1839 Kalli Jöggi). Jõgi on olnud ka nimedega Tanni, Poltra ja Sitapäälne ~ Sitapäälitse jõgi. Eelkõige on Kalli jõgi see osa jõest, mis väljub Kalli järvest. Samas on Kalli kõrts (1814 Kally Krug, 1839–1841 ja 1874 Kalli Krug), mida J. Simm seletab muistse isikunimega Kalli. Kõrtsinime puhul oleks see sobiv, tundub aga, et vähemalt järvenimi on vanem, seega on kõrts saanud nime pigem järvelt. Isikunimi järvenime alusena on võimalik, aga siiski mitte väga sage. – MJ
ENE-EE: IV, 256; Mellin; Rootsmäe 2016: 201; Rücker; Simm 1973: 37, lisa 38; Simm 1975a: 185; Tartumaa 1925: 485

Kannu1 ‹-le›, rahvakeeles ka Kannu‿mõtsa ~ Kannu‿`rae Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Mäksa mõis).  B2
● J. Simmu järgi on küla tekkinud 1880. a-tel pärast Mäksa-Agali küla (↑Agali) lammutamist. Viimane asus Agali järve ida- ja põhjakaldal (1582 Agal, 1588 Agaly). Rahvatraditsiooni järgi olevat kännustik härgadega üles küntud ja sinna kandikohad loodud. Kannu nime aluseks on sõnad kand : kannu ’känd’ ja rae ’raiesmik’. Kannu küla loodepoolseim osa on Sandikurm, mille lähedal metsas asus 1937 likvideeritud vaestemaja. Kannuga liideti 1977 Sootaga (Sootaguste) küla, kuni selleni kuulus Kannu Sootaga küla alla (1533 Socentackhen, 1582 Sotakna, 1627 Sodaka). Viimase nimi tuleneb sellest, et küla asus Võnnu poolt vaadatuna soo taga. Sootaga kuulus 1684 Kastre ja XVIII saj algul Kurista mõisale. – MJ
PA I: 54, 181; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 155, 159–160, 171, 173; Simm 1973: 36–37, 109, lisa 97, 190–191; Simm 1977: 111, 120

Kastmekoja [`kastme‿koja] ‹-le›, kohalikus pruugis `Kastmõ‿koda ‹-`kotta› ~ `Kastmõ‿`kua ~ `Kastmõ‿külä ~ `Kastmõ, rahvakeeles ka Sousti Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1582 Kastmut, 1627 Kassmah, 1714 Kastmakoast (seestütlev), 1744 Kasmakodda, 1796 Kastmakodda, 1923 Kastmekoa.  C3
● 1582 kuulus Vana-Kastre mõisale, 1627 Mäksa alla. J. Simm oletab, et kui a nime varasemate kirjapanekute algusosa lõpus on ebatäpsus, siis algusosa oleks kaste : kastme, mis ei sobi aga tähenduslikult. Kui koda on hilisem lisand, siis on nimes Kastme ~ Kastma ehk kokku sulanud kaste + maa, mis sobiks hästi koha asukohaga madalatel maadel. Esimene Simmu etümoloogia ei tule vist arvesse, sest vaevalt on tegemist märkimise ebatäpsusega, kuna a on nime algusosa lõpus enamikus varasemates kirjapanekutes. Teine etümoloogia on võimalik, koda : koja (murdes kua) liitubki nimele alles XVIII saj kirjapanekuis ja siis ka mitte kõigis. Tähelepanuväärne on aga see, et külanimi esineb rahvapäraselt nimetavalisena, seda kuni tänapäevani välja. – MJ
Mellin; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 54; Rootsmäe 2016: 631–632; Simm 1973: 38, lisa 39–40; Simm 1977: 111–112; ÜAN

Kastre [`kas´tre] ‹`Kas´tre ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Warbeck, 1392 Werbeke, 1433 Schloß Warbeck, 1480, 1558 костеръ, 1503 Werbek, 1627 Wehrbeck oder Castor (mõis), 1686 Slott-|Kaster, Kasterhoff, 1713 Kastriwallast (seestütlev), 1729 Kastri Kül, 1763 Kaster, Kastre.  B1
● XIII saj lõpust pärinev kindlus Castor, mida J. Simm peab esmamainimiseks, on tõenäoliselt Vana-Kastre (Altenturm). Uus Kastre kants rajati XIV saj ida poole Emajõe põhjakaldale, 1558 oli see venelaste käes. Kantsi küll kindlustati XVII saj lõpul, kuid Põhjasõja ajal see purustati. 1784 kasutati kivimaterjal ära samale kohale Kantsi kõrtsi rajamiseks (↑Kavastu). Kastre mõis on rajatud XIII saj lõpus. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Asundusest lõunas olnud Kastre küla jagati samal ajal Aruaia ja Võõpste küla vahel. M. J. Eisen ja L. Kettunen seovad nime ladinakeelse sõnaga castrum ’kindlus, kants’, J. Mägiste oletusliku eestikeelse sõnaga *kaster ’kindlus’, mis on tulenenud vanavene sõnast костер (tegelikult костьръ ’torn, kindlus’). Sõna on säilinud seto rahvalauludes tähenduses ’talu, mõis, küla, linn’, kuid puudub igapäevases kõnekeeles. Mõlemad etümoloogiad on võimalikud, kuid oletus, et vanavene sõna on Emajõe alamjooksule jõudnud vadja-isuri elanikkonna vahendusel, pole piisavalt tõestatud. Kastrega liideti 1977 Kikassaare küla, mis nimetati L. ja I. Rootsmäe andmeil Nõukogude ajal samanimelise kõrtsi järgi. Vrd Kavastu2. – MJ
BHO: 197, 650; EM: 98; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 138–139, 207–210; Simm 1972: 288–289; Simm 1973: 38–39, lisa 40–41

Kiidjärve [`kiid‿järve] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Kiddijerw, 1521 Kidierve, 1582 Kidra, 1638 Kidigerf kylle, 1684 Kÿd-Jerwÿ Kÿlla, 1714 Kidjerwelt (alaltütlev), 1758 das Private Guth Kidijerw mit Korrofer, 1782 Kidijerwe oder Kidijerw und Korrofer, 1797 Jerwe, 1839 Jerweküll, 1923 Järve (küla), Kiidjärve (asundus), 1925 Järve (Kiidjärve).  A1
● 1521 on kohta mainitud Kambja khk mõisa Ottes (hilisem Vana-Kuuste mõis) alla kuuluvana, 1582 ja 1627 kuulus Ahja mõisale. J. Simm väidab L. Strykile toetudes, et küla eraldati Kuuste mõisast pärandi jagamisel 1698. Mõis eraldati 1726 Vana-Kuuste mõisast. Pärimuse kohaselt asunud mõis algul 1,5 km lõunaedelas endise Lambi (koh Lampe) karjamõisa kohal, mis likvideeriti XIX saj algupoolel. XVIII saj on mõisat mainitud koos Koorverega. Küla on XVIII saj lõpust kutsutud Järve külaks, XVIII–XIX saj ka Järveveere (1793) ja Ülejärve (1834) külaks. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Kiidjärve asundus, mis 1940. a-teks sulandus Järve külasse; Järve nimetati 1977 Kiidjärve külaks. Varaseim etümoloogia pärineb M. J. Eisenilt, kes toetub Wiedemannil leiduvale sõnale kidi ~ küdi, mille erinevate tähenduste hulgast peab ta loomulikumaks ’jääkülm, kivikõva’. Järvenime puhul võib see tõesti olla nii. Ka Simm püüab järvenime eesti keele põhjal seletada. Sõna kiit : kiidu ei sobi tähenduslikult, kiid : kiiu ~ kiia puudub aga murdekogudes. Viimasele võimalusele toob ta mitmeid paralleele asustusnimede hulgast, ent ka loodusnimesid. Simm toob võrdluseks veel sm sõna kiita ’kalatõkke osa’, kuid see on soome keeles skandinaavia laen. Kiidjärvega liideti 1977 Kassioro, Lüko-Visse ja ↑Visse küla. Kuni XVIII saj-ni pole Visse ja Lüko küla Järve külast eristatud. Kiidjärve loodeosas on omaette kant Tikuta(ja) talud (1688 Tickota Märt). Kiidjärvest idas asuvate asundustalude pilkenimetus on Pilpaküla (ka Popsiküla, Väike-Järveküla, Kungla). Vrd Kiia, Kiiu. – MJ
BHO: 224–225; EM: 99; Hupel 1774–1782: 256; LGU: II, 345; PA I: 89; Rootsmäe 2016: 432–433, 435–436, 442, 455; Simm 1973: 41–42, lisa 42–43; Simm 1977: 112, 118; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Kitseküla1 [kitse‿küla] ‹-`külla›, kirjakeeles ka Kitse Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1767 Kitse K., 1795 Kitzeküll, 1796 Kitse, 1834 Kitsekülla, 1925 Kitse.  A2
● Nimi pärineb talupoja lisanimest (1638 Kitze Rein). XVIII saj-ni oli küla tuntud Mõrajärve nime all (1431 Morajerwe, 1536 Moragerwe), arvatavasti on seda nimetatud ka Ojakülaks (1582 Haye, 1638 Hayokylle, 1713 Ojakühla). – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 39; Simm 1973: 43, lisa 46; Simm 1977: 112–113; Tartumaa 1925: 476

Koke ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1550 Kokemoise, 1627 Koyki Moysa, 1731 Kokka Moisa (küla), 1740 Kokkemoisa, 1744 Kockamoise, Kokko Moisa, 1795 Kokeküll, 1796 Kokkemois (küla).  A2
● L. Stryki andmeil oli Koke 1550 Uniküla mõisa kõrvalmõis, mis kuulus Hans Kockile; 1627 oli Ilja mõisas. J. Simmu sõnul liideti see hiljem Haaslava mõisaga, Koke küla on aga Koke mõisa ümber XVI või XVII saj kujunenud küla, mille nimi pärineb mõisa omanikult. Koke põhjaosa tuntakse Piitre (Peetri) nime all samanimelise karjamõisa (sks Peterhof) järgi. Rahva hulgas kutsutakse seda ka Tsooru mõisaks. – MJ
BHO: 244; KNAB; Rev 1624/27 DL: 125; Rootsmäe 2016: 40, 51–52; Simm 1973: 44, lisa 49–50; Simm 1975a: 186–187; Stryk 1877: I, 26; Tartumaa 1925: 476

Koorvere [`koorvere] ‹-`verre›, kohalikus pruugis `Kuurvere ‹-`verde› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Kiidjärve mõis), 1449 Korever, 1498 Koriver und Hattikas (talu), 1511 Korver, 1582 Korfier, 1742 Koriwerre, 1758 Korrofer.  A1
● 1498 kuulus Kiuma, seejärel Ahja mõisale. Hiljem on olnud Kiidjärve mõisa valdus ja neid on 1758 mainitudki koos. L. Kettunen võrdleb nime sõnaga koor, J. Simm teiste koor-alguliste kohanimedega (Helme Koorküla, Kanepi Kooraste), lisades, et nii ste- kui ka vere-lõpuliste nimede algusosa on sageli isikunimi. – MJ
Bfl: I, 579; EO: 304; PA I: 90; Rootsmäe 2016: 439–440; Simm 1973: 47, lisa 54–55; Simm 1977: 113

Kooskora [`kooskora] ‹-`korra ~ -sse› Võn – paik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1627 Kosskor (tühi küla, veski), 1744 Koskora Hans (isikunimi), 1758 Koskora Jaan (isikunimi), 1925 Kooskora (veski).  B1
● Külana nimekirjas 1970. Liideti 1977 Adistega, osalt Eostega. J. Simmu järgi on Kooskora talud, kuid kohta on mainitud ka veskina. Simm peab nime pärinevaks vene isikunimest Косекаръ. Etümoloogia näib tõenäoline, tegemist võib olla veskiomaniku või tema järglaste nimega. Kooskora on perekonnanimena sealkandis tuntud praegugi. On ka teine võimalus, et nimi on liitnimi koosk + ora ’oja’. Veski on tõesti Kooskora oja ääres, mida ka Jaaniojaks kutsutakse. Nime algusosa koosk jääks sel juhul ebaselgeks, kuid on võrreldav Ida-Harjumaa külanimedega Härmakosu ja Kosu (sisseütlev Kosku). – MJ
Rev 1624/27 DL: 53; Rootsmäe 2016: 604–605; Simm 1972: 293; Simm 1973: 47, lisa 55; Tartumaa 1925: 477

Kosova ‹-le›, kirjakeeles varem ka Kosuva Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1796 Karlsburg (karjamõis), 1812 Carlsberg, 1826 Karlsberg, Kossowa-M, 1925 Kosuva.  B3
● Kosova oli Ahja mõisa karjamõis, millest pärast maareformi sai asundus ja 1939. a paiku küla. Nimi näib olevat vene päritolu (‹ Косово). Kosovaga liideti 1977 Pilpakülä, kus kõigil majadel olnud ühtemoodi pilpakatused. Lülletemäe järgi kutsuti ka Lülletekülaks. Loodepoolsemate talude rahvapärane nimetus on Kelmikülä, kuna seal elanud pikanäpumehed. Kosova põhjaosas on Moloka ehk Sonnatari kurm (1688 Sontor Matz). 1758 ja 1816 kuulus see Ahja Vanamõisa, 1818–1858 Ahja-Metsküla alla, 1920.–1930. a-tel on olnud ka omaette Sonnatari küla. Talud on muust maailmast võrdlemisi eraldatud, aga jõukad, seetõttu on kurmu pilkamisi kutsutud ka Saksakurmuks ja Sandikurmuks. – MJ
BHO: 185; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); Mellin; Rootsmäe 2016: 491, 499, 573–574; Simm 1972: 289; Simm 1973: 47–48, lisa 57; Simm 1977: 120

Kriimani [`kriimani] ‹-`manni ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas, mõis, sks Brinkenhof, 1582 Dwor Dytrycha Brynka, 1584 Brynkow, 1588 Brink Moyze, 1591 Folwark Brynk Moyza, 1627 Brinckenhoff, 1782 Brinkenhof, ee Krimanni mois, 1796 Krimani M.  B2
● 1627. a revisjonis on mõisa kohta öeldud, et see kuulub küll Brinckenile, kuid on peaaegu täielikult tühi ja võssa kasvanud, külasid kasutavad Räpina ja Ahja mõis. Perekond Brinckenile kuulus mõis 1640. a-ni, mil see müüdi Diedrich Riegemannile. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 muudeti külaks. Mõisa eestikeelsele nimele on aluseks Riegemanni, saksakeelsele Brink(en)i nimi. Kriimani lõunaosa tuntakse Kulpna [`kul´pna] nime all 1860. a paiku endise Kulpna kõrtsi asemele rajatud karjamõisa (sks Kultena) järgi. Pärast rentniku pankrotistumist 1870. a paiku jaotati mõis pooleterameestele ehk moonakatele. – MJ
BHO: 46; EM: 99; Hupel 1774–1782: III, 257; PA I: 55, 143, 307; Rev 1601: 70; Rev 1624/27 DL: 122; Rootsmäe 2016: 78, 80; Simm 1973: 29, 49, lisa 20–21, 57; Simm 1975a: 187

Kurepalu [kure‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis, Kriimani mõis), 1923 Kurepalu (suvituskoht).  A2
● Päkste küla popsitarede alusel rajatud küla, millega Nõukogude ajal liideti veel mõned Päkste küla talud, ka Haaslava vallamaja. Kasutatud ka haaslavalaste suvituskohana. Küla rajati soosaarele ja seda ümbritseva soisel pinnal asuva metsa Kurepalu järgi sai ka küla oma nime (palu tähendab metsa). Kurepalu metsast kuulus Kriimani mõisale lõunapoolne osa, kuna põhjapoolne osa oli Haaslava mõisa omand. Rootsmäed arvavad, et siinsel suuremalt soisel pinnasel on vanasti nähtavasti kured elutsenud, millest ka mets nime saanud. Külas on ka vana Kure (varem ka Lokko) talu, mida Kure nimega on esmakordselt mainitud 1868, see asunud enne talude kruntimist suure metsa sees Mõraoja kaldal. – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 80–81

Kurista2 ‹-le›, kohalikus pruugis Korista ~ Koristaja ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas, mõis, sks Kurrista, 1582 Korzysc, Korzysci mlyn (küla, veski), 1584 Korzysc (veski), 1588 Korista Meczkula, 1627 Koreste kuella, 1675 Korista külla, 1684 Korrista Hoff, Korrista Kylla, 1690 Currista, 1729 Kurrista Moisa, 1925 Kurista (Korista).  B2
● Nime esimesed kirjapanekud on võõrapärased ja tähistavad ka veskit. Kuid juba 1588 on mainitud Korista Metsküla, kus nimi esineb tänapäevasel kujul (Mocykilla eraldi külana ka 1582). J. Simm seda nime ei maini. Ka 1592 esines nimi täpselt samal kujul ja järgnes loendis Hammaste külale, mille naaberküla Kurista ongi. L. ja I. Rootsmäe andmeil oli Kurista Ahja mõisa abimõis juba XVII saj (pärast 1638. a). Sai iseseisvaks 1749, olevat asunud 1,5 km idas Saarepäälsel, kust toodi 1760.–1770. a-tel praegusse asukohta. Vanale mõisakohale rajati Saare karjamõis. „Eesti mõisate“ andmeil eraldati Ahjast XVIII saj I poolel. 1920. a-tel tekkis Kurista asundus, mis pärast 1945. a muutus külaks. Mõisast lõunas olnud Kurista küla nimetati 1942 ↑Rookseks. Simm toob ära 1638. a revisjoni märkuse, et Poka (Heido Hoff) mõisa juurde on kuulunud maa-ala nimega Nachtell, mida aga praegu vene nimega Korrista kutsutakse ning mis kuulub nüüd Ahja mõisale. Nachtel on olnud Poka mõisa üks varasematest nimedest, revisjonis toodud märkus jääb natuke ebaselgeks, ka on teisal Ahja mõisa all mainitud Korista kylla. Simm märgib, et nimele pole sobivat vastet vene sõnade hulgas, kuid võrdleb siiski sõnaga корысть ’raha-, rikkuseahnus’. L. Kettunen peab võimalikuks nime tuletamist sõnast kuristaja (tegusõnast kuristama). kuid rahvapärases nimes on esimeses silbis o; u on põhiliselt XVIII saj üleskirjutustes, see tundub olevat fikseerunud mõisanime kaudu. Tegijanimi näib nimi siiski olevat, tegemist on kas lisanimega Koristaja või on tegijanimi rahvaetümoloogiline tõlgendus vene-poola nimekujust. Kuristaga liideti 1977 Paluküla (piirnes Haaslava vallas oleva Palukülaga, kuid oli sellest metsaga eraldatud). Kurista idaosas on endine Saare karjamõis (sks Alexandershof). Vrd Poka. – MJ
BHO: 276; EM: 99; EO: 231; PA I: 55–56, 259; PA II: 426; Rev 1624/27 DL: 51; Rev 1638 I: 242, 305; Rootsmäe 2016: 305–306, 336; Simm 1972: 289; Simm 1973: 51–52, lisa 61–62; Tartumaa 1925: 476

Kõnnu7 ‹`Kõndu› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis), 1582 Kiende, 1627 Koenda, 1638 Konto kylle, 1684 Mätzkondo Kÿlla, 1731 Könno.  C2
● 1582 kuulus Vana-Kastre mõisale. Nimes peituv sõna kõnd : kõnnu esineb ka teistes läänemeresoome keeltes. Näiteks vepsa kohanimedes tähendab kond : kondun puustust, mahajäetud või tühjaks jäänud kohta. J. Simm arvab, et kuigi Lõuna-Eestis ootaks nimekuju Konnu, on õ-line kõnd kohanimede järgi otsustades tuntud olnud ka siin. Tartumaa koguteose järgi on paralleelnimi Mäekõnnu, kuid see tundub ekslik. Varasemates allikates on küla sageli nimetatud Metskõnnuks. Kõnnu lõunaosas on Räustava (koh Räüstävä) talud (ka Räüstävä nukk või külä). Kõnnu põhjaosa rahvapärane nimetus on Kõivosaare ots (1731 külanimi seestütlevas Koiwusarest, osa talude üldnimetus on Kõnnu-Peräots). Vrd Kõnnu3, Kõnnu4. – MJ
BHO: 355; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 506–507, 564; Simm 1973: 53–54, lisa 66–67; Simm 1977: 114; Tartumaa 1925: 476

Kärsa2 ‹-le›, kohalikus pruugis Kärsä Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Kiersakulla, 1627 Kerse, 1638 Kerste kylle, 1729 kärsa kül.  B3
● Külanimi on ilmselt tekkinud talupoja lisanimest Kärss : Kärsä. Kärsa küla on kahes osas: edelapoolne Mäe-Kärsa ja kirdepoolne Ala-Kärsa (rahvakeeles Mäekülä ja Alakülä, 1816–1834 Ober-Kersa, Nieder-Kersa). Omaette piirkondadena eristuvad veel Arramäe (koh ka Arramäe puul ’pool’, Arramäe ja Akste järve vahel, rajatud Eesti Vabariigi ajal, enne kolm popsikohta, XIX saj III veerandil mets) ja Kahrukurm läänes, Karjamaa edelas, Mäkipäälne ehk Popsikurm lõunas ning popsitaredega Salatski ja Sulbikurm idas. Vrd Kärsa1. – MJ
BHO: 218; EO: 74–75; KN; KNAB; PA I: 89; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 475–476, 511, 540, 575; Simm 1973: 56, lisa 70–71; Simm 1975a: 188

Laho1 ‹-le›, kohalikus pruugis Laho‿külä ‹-`küllä› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), u 1900 Лахо, 1925 Lahuküla, 1970 Laho.  C3
● Nii J. Simm kui ka L. ja I. Rootsmäe toetuvad rahvapärimusele, et küla on rajatud XIX saj III veerandil. Rootsmäede järgi on küla rajatud Mooste piirilt Rasina mõisani laiunud suure metsa äärde, Simmu järgi aga samanimelise järve äärde. Viimasest johtub Simmu nimeseletus. Häälikulise sarnasuse alusel sobivat võrdluseks küll lahk : lahu ’metsaheinamaa, metsasiht’, kuid kuna järvenimi on esmane, siis sobivat paremini soome jt lähisugulaskeeltes esinev laho ’pehkinud (puu, palk)’. Kuna Lahojärv asub Laho küla suhtes teisel pool Moostet, siis küllap on Simm siin eksinud. Esimene etümoloogia sobib. Laho külaga liideti 1977 Säknalohu (koh S´aknaloho) küla (Plv). Vrd Lahojärv. – MJ
KN; KNAB; Rootsmäe 2016: 639; Simm 1973: 58–59; Tartumaa 1925: 476

Leego järv, kirjakeeles varem ka Leegu järv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1588 Piheherw, 1601 Pueiarff, 1627 Poeha Jerwe, 1839 Lego Jerw.  C1
● Kuni XIX saj alguseni esineb kaartidel Pühajärve nime all, nii on kirjas juba Poola ajast XVI saj lõpul. Nähtavasti peeti järve vanasti pühaks, tema kaldal asus muistne ohverdamiskoht Kõrgemägi ehk Salomägi. Järve ääres olnud Leego hajataludest kujunenud küla on kutsutud samuti Pühajärveks (1638 Peha Jerwe kylle, 1750 Dorff Lego oder Pühajerw). J. Simm arvab, et nimi võib olla lähtunud sõnast *leekko või *leikko. Sm liekko on omadussõna tähendusega ’madal, lai ja avara suuga (nõu)’. Nii järve- kui ka külanimi pärineb isikunimest. 1588 on seal elanud Pep, kes on arvatavasti sama kui 1601 nimetatud Lecko Pep. Vrd ka 1627 Leicke Peep ja 1638 Lecko Henno, Leicko Pap. Isikunimi Leeko oli XVIII saj Perävallas väga levinud. Tänapäeval kuuluvad talud Ahunapalu alla. – MJ
PA I: 287; Rev 1624/27 DL: 44; Rev 1638 I: 236; Rootsmäe 2016: 218–219, 223; Simm 1973: 61, lisa 78–79; Simm 1977: 115

Leevijõe [leevi‿`jõe] ‹-le›, rahvakeeles ka Leevi ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Lewenkuyll, 1584 Liewikula, 1588 Lewikula, 1675 Levi-Külla, 1829 Dorff Löweküll, 1844 Hoflage Lewiküll (karjamõis), 1925 Leevi.  C1
● Küla oli olemas juba piiskopkonna ajal, esmamainimise ajal kuulus Reynolth Vyffhusenile. Kuni Kurista mõisa eraldamiseni Ahja mõisast oli Ahja, siis Kurista mõisa all. 1829 müüdi küla ja veski Vastse-Kuuste mõisale, samast aastast on esimene teade ka karjamõisast (sks Lewiküll), mille põldude laiendamise käigus kaotati kuus-seitse talu, mis moodustasid Jõeküla. Karjamõisa maadele tekkinud Leevi asundus liitus 1930. a-teks külaga. Külanimi on algselt olnud Leeviküla, mis XX saj lühenes kujuks Leevi ja muudeti 1977 Leevijõeks, et eristada teistest Leevi-nimelistest paikadest. Leevi jõgi teeb küla juures silmuse, jões leidunud palju vähke ja varem isegi pärlikarpe. J. Simm arvab J. Mägiste isikunimede loendile tuginedes, et tegemist võib olla isikunimega, jättes selle siiski küsimärgiliseks. Kindlasti on jõenimi seotud külanimega. Kumb neist on esmane, jääb lahtiseks. Leevijõe osa on Popsiküla Külajärve ja Veskijärve vahel. – MJ
BHO: 305; KNAB; LGU: II, 599; PA I: 137, 262; Rootsmäe 2016: 391–393, 423; Simm 1973: 61, lisa 79–81; Simm 1975a: 189; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Liispõllu [`liis‿põllu] ‹-`põldu›, kohalikus pruugis `Liiss‿põllu, kohalikus pruugis harva `Liiss‿`põlde, rahvakeeles ka Troia‿`liin Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kastre mõis), 1868 Lispölla Ansiedlung, 1874 Ansiedlung Liispöld, 1909 Liispöld (metsavaht).  C2
● Küla on tekkinud XIX saj kandi-, popsi- ja metsatööliste kohtadest. Nimi on liitsõnaline: liiss + põld. J. Simm ühendab algusosa sõnaga lees : lee, mille algseks tähenduseks on olnud ’liiv’, vrd leeskmuld. Ta leiab, et kuigi tänapäeval lõunaeesti murded sõna enam ei tunne, võib see olla säilinud kohanimedes. Kolmandavältelises nimetavas on toimunud häälikuseaduslik muutus e › i. Nime järelosis ei ole ilmselt algselt mitte -põld, vaid -põlde, vrd võru põllõq : põldõ ’kõrgem koht (keset madalat, hrl soist maad)’. Simm arvab V. Palli eeskujul, et Liispõllu rahvapärane nimi Troialiin pärineb tõenäoliselt vene sõnast строй ’rivi’, sest metsatööliste elamud asuvad sirges reas. – MJ
Rootsmäe 2016: 224–225; Simm 1973: 62, 121, lisa 81; Simm 1977: 116; VES: 352

Logina ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1715 Loginalt (alaltütlev), 1730 Loggina Kul, 1731 Loggina, 1796 Loggina, 1923 Logina.  A3
● Logina on kogu aeg seotud olnud Alakülaga, esinedes kord ühe, kord teise nime all, enamasti küll Loginana. 1688. a revisjoni alusel on külas olnud kolm peret nimega Loggina ja küla kuulus Haaslava mõisale. XVIII saj kuulus küla Kuuste (st Vana-Kuuste) mõisale. Külas on Logina talu, mille juures oli küla veel XIX saj lõpul, nagu tõendavad ahjuvared talu lähedal põldudel. Praegu kutsutakse Loginaks ainult Alaküla loodenurka. Ametlikus arvestuses oli XX saj küla nimi Alaküla a-ni 1977, kui taastati Logina nimi. Alaküla nimi on säilinud naabruses Haaslava vallas. J. Simmu järgi pärineb nimi vene isikunimest Логин. Ka rahvatraditsiooni järgi rajanud Logina talu venelane, kasakas Loginov. See on võinud toimuda XVII saj keskel või II poolel, sest 1711 on surnud Logina Ivani Märt, kes võis olla esimese asuka poeg. Samal ajal, XVIII saj algul, oli külas juba neli-viis Logina peret. Vrd Alaküla3. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 376–377, 395; Simm 1972: 289–290; Simm 1973: 24, lisa 63; ÜAN

Loko ‹-le›, rahvakeeles ka Loko‿kurmu ~ Loko‿`kurm Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1874 Lokkokurm.  B3
● XVIII–XIX saj oli Ahja küla osa, siin olid 1744 Locko Mattis ja Locko Jonas. J. Simmu andmeil on küla kujunenud Ahja mõisa moonamajadest ja kandikohtadest. Rahvapärases nimekujus esinev kurm tähendab kohalikus murdes omaette, eraldatud maakohta, soppi või nurka. Algusosa on lokk : loko ’lokulaud’, mis on esinenud ka lisanimena. – MJ
 EAA.2072.5.542, L 1; Rootsmäe 2016: 522; Simm 1973: 19, 63, lisa 84–86; Simm 1977: 116

Lootvina [`lootvina] ‹-`vinna›, kohalikus pruugis `Luutvina ‹-`vinna› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1534 Loetfyn, 1557 Lottfin, 1582 Lotwin, 1627 Luttwin Iwann, Russ.  B3
● Kuulus 1582 Tähtvere, 1588 ja 1601 Ahja, 1627 nähtavasti Kriimani ja 1638 Kuuste mõisale. Lootvina on olnud ka Vastse-Kuuste mõisa kõrvalmõis (sks Lothwen), millest esimesi teateid on 1815, kuid on ilmselt vanem. XIX saj III veerandil rajati u km kaugusele Uue-Lootvina karjamõis (sks Neu-Lothwen) ja endist hakati kutsuma Vana-Lootvina nimega (sks Alt-Lothwen). 1920. a-tel tekkis Lootvina asundus, mis 1977 liideti külaga. Pärast Rootsi aega olid kõik Lootvina talud teotööst vabastatud ja maksid nt raharenti. Pärimuse kohaselt tulnud küla esimesed asukad Rootsimaalt. Külanime seletamisel osutab J. Simm 1627. a kirjapanekule, kus on viidatud nimekandja vene päritolule. See võiks viidata külanime vene algupärale, kuid tegemist võib olla ka külanimest tekkinud lisanimega. Vene ин-liitega külanimed näitavad asula kuulumist kellelegi ja on moodustunud isiku- ja hüüdnimedest, seepärast toob ta Tupikovile toetudes võrdluseks vene isikunime Лутовининъ. Külanimi võib lisanimest muidugi tekkida, kuid Lootvina puhul ei tule see arvesse, kuna küla on vanem. Külanimi on lisanimeks eelkõige siis, kui nimekandja on läinud elama teise külasse. Toetudes sama 1627. a kirjapanekule, märgib Simm, et küla varasem nimi on Buschenhof. Tollal on Busche Moyse olnud ühelt poolt veskikoht, teisal öeldakse, et küla nimega Luttwin, mida ka Buschenhoff’iks kutsutakse, on 8 adramaad suur ja kuulub Kriimani mõisale (Brinckenhoff). Vrd Pikajärve. – MJ
KN; Rootsmäe 2016: 395–396, 420; Simm 1972: 290; Simm 1973: 64, lisa 21, 86–86; Varep 1978: 60; ÜAN

Luutsna jõgi [`luutsna jõgi] Võn – jõgi Tartu maakonnas Kastre vallas, 1638 Lutzna, 1779 Luhzne Bäche.  A2
● 22 km pikk jõgi algab Kurista küla kohal Lootvina mõhnastiku idajalamilt, voolab Luutsna ürgorus rööbiti Tartu–Räpina maanteega ja suubub Emajõkke Vana-Kastre küla ja Kaagvere mõisa vahel. Luutsna jõe suudme kõrgendikule, mida kutsutakse Liinakse või Liinaketsi mäeks ning mida on peetud muinaseestlaste linnuseks, rajati XIII saj lõpul või XIV saj algul Kastre kants (Oldentorne, Oldenturn, ↑Vana-Kastre). Jõe orus on ka Luutsna soo. Näib, et jõgi on saanud nime soo järgi, kus ta voolab, kuigi olevat olnud rahvajutu järgi lai ja ulatunud suurvee ajal Võnnu kirikuni. Teine Luutsna soo on Perävallas, sealsete kohalike teateil tähendavat Luutsna mädasood, millest jala läbi ei pääse. Eesti murdesõnaraamatu andmeil tähendab luusna ~ luudsna ~ luutsna ~ luut´skna (kirja pandud Võnnus ja naaberkihelkondades) kinnikasvanud jõekääru või endist jõesängi, ka üldse sügavamat veelompi. Sõna on ilmselt laenatud vene keelest (лужина ’madal märg koht, lomp’). L. ja I. Rootsmäe märgivad, et luutsna tähendab tüma sood või mudast kohta. ¤ Võnnu kihelkonnas on üks soo, keda rahvas ühe juhtumise perast Luutsna sooks kutsub. Muiste hakkanud üks kord Emajõgi vett enesest välja ajama. Veega ühes tulnud ka palju kalu jõest välja. Praegune Luutsna soo olnud kõik täis mülgasid. Nende mülgaste sisse läinud nii palju lutsu kalasi, et rahvas püüdnud neid ja söönud siis iga laps soost saadud lutsusi. Selle läbi jäänud kõigile see soo väga tähtjaks. Hakatud teda siis viimaks Lutsu sooks kutsuma. Perastpoole muudetud seda nime ja hakatud sood Luutsna sooks hüüdma. (1896) – MJ
EAA.2072.9.431; EMS: V, 552; ENE-EE: XII, 306; Kirt 1988: 113; KM: E 29918 – 1896; Rootsmäe 2016: 227, 321

Lääniste ‹Lääniste›, kohalikus pruugis `Lään´ste ‹`Läänsihe ~ Läänistehe› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Ahja mõis), 1582 Liendza, 1585 Lendza, 1588 Laleze albo Lendza, 1627 Lellest Kuella, 1716 Lähnsist (seestütlev), 1793 Läänste.  C2
● 1582 kuulus Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 juba Ahja mõisale. J. Simm peab võimalikuks, et külal on olnud kaks eri nime Lääliste ja Lääniste. Mõlemal juhul on tegemist ste-lõpulise nimega, mille aluseks on sageli isikunimi. Ta toob esimese variandi võrdluseks isikunime Lell, kuid tundub, et kahe l-ga kirjapanekud on pigem juhuvariandid. Simmu enda kirjapanekute järgi on l-ga variante vaid veerand kõigist kirjapanekutest, L. ja I. Rootsmäe järgi esines Lääliste XVII saj lõpuni (ka 1758 Lehliste). Nad leiavad, et arvestades n-i ja l-i võrdlemisi sagedat vaheldust Lõuna-Eesti vene laensõnades, võib tegu olla vene asukate mõjutusega. Läänistes ja Imstes on XVII–XIX saj elanud palju venelasi, Läänistes on vana vene surnuaed. Pärimuse järgi elanud Läänistes väga vanast ajast ainult venelased, kellest 1929 oli alles ainult kolm perekonda. On oletatud ka nime tuletamist sõnast liin ’linn, linnamägi’ (Liinaotsa › Liinotsa › Liintsa jne, vrd Liendza). Simm toob ära rahvatraditsiooni, mis seob nime esimeste asukate läänlastega ja läänimaadega. Lääniste nime lähtekohaks võiks Simmu järgi olla *läänine, kuid ta möönab, et sellist sõna pole murdekogudes fikseeritud. Kuna see etümoloogia langeb kokku ka rahvapärimusega, ei maksaks seda siiski kõrvale jätta, sest -ne on ka isikunimeliide. Lääniste küla läänesopp Kapsi taludega kannab nime Kapsinukk või Kapsiküla. ¤ Vanasti läinud siit rändajad läbi, piimalänitsad [-pütid] kaasas, ja joonud need jõekaldal tühjaks, millest pandudki külale nimeks Lääniste ehk Läänitsa. – MJ
BHO: 288–289; KN; Mellin; PA I: 54, 181; Rev 1624/27 DL: 51; Rootsmäe 2016: 455, 489, 525–526; Simm 1973: 66, lisa 90

Melliste ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ka Meliste Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Poka mõis), 1582 Melzy mlyn (veski), 1588 Meczy albo Melzy, 1592 Melzy, 1638 Meliste Pustus, 1730 Melliste Kül, 1923 Meliste.  B2
● J. Simm esitab XVI saj isikunimed (1537 Janus Melitze, 1540 Meliste Caupi) ja märgib, et D.-E. Stoebke on esitanud Melitze ja Meliste isikunimedena. Seda need ongi, küsimus on selles, kas lisanimi tuleneb külanimest. Simm lisab, et kuna suurem osa ste-lõpulisi külanimesid tuleneb nen-lõpulistest sugunimedest (eesti keeles -ne), siis võib võrdluseks esitada isikunimed Meli, Mely, Melle, Melly. Ta toetub Stoebke teosele ja E. Roosi kirjutisele meel-ainesega nimedest. Meel-sõna ei näi varasemate kirjapanekute ega tänapäevase kasutuse järgi nimes olevat, kuid isikunimega võib tegu olla; kõigepealt on kohta mainitud ka veskina. L. ja I. Rootsmäe arvates võibki nimi pärineda veskilt, kus võidi jahvatada ka linnaseid (sks Malzmühle ’linnaseveski’, vrd Meltsiveski Tartus). Melliste omaette osad on Mäekala (Mäeküla, 1796 Mägala) lõunas ja Peetrijala idas Luutsna jõe ääres, varasemast on teada Tuimäe (1796 Tuwima). Mäekala ja Tuimäe olid XVI–XVII saj *Pikkpalu või *Pikapalu külas. Mäekala oli omaette küla XVIII saj I poolest, taluna mainitud 1627 (Meddikul), algselt ilmselt *Mädäkala, Rootsmäede arvates ka *Mädäkaela. – MJ
BHO: 348; KN; Mellin; PA I: 259; PA II: 426; Rootsmäe 2016: 106–107, 117–118, 121–122; Simm 1973: 68, lisa 95–96; Simm 1975a: 190; Simm 1977: 117, 121–122

Metsanurga5 [metsa‿nurga] ‹-`nurka ~ -le›, kohalikus pruugis Mõtsa‿nuka Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kaagvere mõis), 1922 Mõtsanuka, 1925 Metsanuka.  A2
● Levinud, kuid hiline külanimi Eestis, nimekirjades 1920. a-test. Külana oli teiste nimede all olemas XVI saj. J. Simmu järgi on varem nimetatud Tüüra ja Übli külaks (1588 Hybly ehk Wllaloia, 1630 Türi, 1710 Tühra; Mellini kaardil 1796 kaks eraldi küla: põhja pool Emajõe ääres Türa, lõuna pool Üble; Rückeril 1839 kõik koos Terrakülla). Tüüra on ühtlasi talude rühma nimi. Päeva talu ja ta popsikohtade üldnimetus on Päivänukk. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 128, 133, 137; Rücker; Simm 1973: 69, lisa 221, 244–245; Tartumaa 1925: 476

Mustakurmu [musta‿kurmu] ‹-`kurmu ~ -le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis).  B3
● J. Simmu arvates kuulusid tänapäeva Mustakurmu talud varem Ahja-Metsküla (↑Mõtsküla) alla ja nimi koosneb sõnadest must + kurm ’omaette eraldatud maakoht; sopp, nurk’. L. ja I. Rootsmäe järgi on Mustakurmu aga endine Kärsa küla osa. Mustakurmu talud on XVIII saj kirikuraamatutes ja 1816.–1834. a revisjonikirjades paigutatud Kärsa küla alla (1858 Ahja küla alla). Rahvapärane nimi oli Rootsmäede arvates tuntud tõenäoliselt juba XVIII saj algupoolel, sest 1734.–1738. a kirikuraamatu Musta Kusma ehk Kusma küla on ehk identne Mustakurmuga. Simmu etümoloogiale võib lisada, et Must nime algusosana on ilmselt isikunimi. Küla loodeosas peamiselt Ala- ja Mäe-Issaku talu maadele rajatud popsi- ja asundustalude üldnimetus on Issakunukk. Mustakurmuga liideti 1977 Musta asundus, mis oli nime saanud XVIII saj lõpupoolel rajatud Ahja mõisa Musta karjamõisa järgi (sks Louisenthal). – MJ
Rootsmäe 2016: 483, 536; Simm 1973: 19, 71

Mõtsküla [`mõts‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis `Mõts‿külä ~ Ahja-`Mõts‿külä Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1584 Meckula, 1627 Metzkull ~ Metze kulla, 1638 Mettest kylle, 1675 Aÿa Metz Külla, 1684 Aiametz Kÿlla, 1714 ahja mötskühlast (seestütlev), 1796 Ayamöts.  B3
● Küla nimetati Ahja-Metskülaks, et eristada teda Noorits-Metskülast. 1970. a-tel ametlikult Metsaküla, al 1977 Mõtsküla. Tänapäeval on sama nime vältimiseks üks Mõtsküla ja teine Nooritsmetsa, mis pole parim lahendus, sest lõhub traditsiooni. Mõtsküla osad on Paldsinukk loodes, Paloalune lõunas ja Praksiots põhjas. ¤ Kord asunud ühte suurde metsa mõisa ajal perekond elama; hiljem asunud ka teisi inimesi juurde, nimega metsa külä, sest asus keset suurt ja kohutavat metsa. Vrd Nooritsmetsa. – MJ
BHO: 7; PA I: 89, 137; Rootsmäe 2016: 477, 530–531, 548; Simm 1973: 23, lisa 7–8

Mäksa ‹-le›, kohalikus pruugis Mäksä Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Mäxhof, 1541 Pepefer, 1548 Pepeffer ~ Pepefer (mõis), 1555 Popever (mõis), 1582 Dwor Joanna Mexa, 1601 Mex Moysa, 1627 Meckshoff oder Pepefehr, 1782 Meckshof, ee Mäksi- ~ Meksa mois.  B1
● Mäksa mõis kuulus keskajal kuni XVI saj lõpuni Meckside suguvõsale. Mõisa varasem eestikeelne nimi on vere-lõpuline, kus algusosa on ilmselt olnud isikunimi. J. Simm toob viimase näiteks Pepe ~ Pepy ~ Pepo. Hilisema nime andis mõisale saksa mõisnikusugu Mecks, kes olevat M. J. Eiseni järgi oma nime saanud aga eesti Mägise nimest. Mäksaga liideti 1977 Murulaane ja Reheküla. Murulaane (nagu ka Veskimäe) eraldati Nõukogude ajal Mäksa asundusest, nime on saanud metsa järgi (1847 Murro Laan). Reheküla (Rehe) rajati 1920. a-tel Mäksa mõisa rehe juurde, seal olid mõisa käsitöölistele jagatud väiketalud. – MJ
BHO: 344; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; PA I: 54; Rev 1624/27 DL: 43; Rootsmäe 2016: 166–168, 171; Simm 1973: 74, 85, lisa 111–112, 141; Simm 1975a: 191

Mäletjärve [mälet‿järve] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kaagvere mõis, Poka mõis), 1585 w Maliterwie, 1586 Maliterwe, 1627 Melck Jerwe kuella, 1638 Melletjerwe kylle, 1714 Melletjärwelt (alaltütlev), 1796 Mellitjerw, Jerweper.  B2
● Kuni XIX saj algupooleni kutsuti Mäletjärveks ainult praeguse küla põhjapoolsemat osa, lõunapoolsem osa, samuti Miina karjamõisa ala talud kuulusid Järveperä (Jerweperra, ka Perajerwe) koosseisu. Mäletjärve ehk Palsi müüs Sarakuste mõis 1867 Poka mõisale. J. Simm jagab liitnime osadeks ja võrdleb täiendsõna Mälet- tu-, tü-liite abil tuletatud isikunimega Melity, Melitty, Melet, Melete. Etümoloogia on võimalik, kuid kuna küla on ilmselt saanud oma nime järvelt, siis võib seda võrrelda ka vepsa järvenimega Mältjärv, mille mõned kirjapanekud on nagu Mäletjärve nimegi puhul *Mälgjärv. Mäletjärvega liideti 1977 Piiri ehk Miina küla, mis sai oma nime Miina karjamõisalt (sks Mäletjerw, 1809 Melletjerwe mois, koh Miinamõisa). Küla kutsutakse naljatlevalt ka Pilpakülaks. – MJ
BHO: 335; Mellin; Rootsmäe 2016: 108, 129–130, 132, 149; Simm 1973: 74, lisa 112–113

Nooritsmetsa [noorits‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis Noorits-`Mõts‿külä ~ Loorits-`Mõts‿küla Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Meckulla, 1627 Metzkuella, 1675 Noriste Metze Külla, 1712 Nuritsa Mötz Kühlast (seestütlev), 1729 Noritza Metsküllast (seestütlev), 1730 Noritsa Mets, 1764 Loritse Möts, Luritsa Mets, 1796 Noritsemets.  B1
● Külanimi oli algselt lihtsalt Metsküla (Mõtskülä), Noorits- ehk Loorits- lisandus nimele XVII saj lõpul, eristamaks seda Ahja-Metskülast (↑Mõtsküla). A-ni 1977 oli nimekirjas Noorits-Metsküla. Praegune nimekuju pole kõige parem valik, sest lõhub järjepidevuse. J. Simm vaatleb nimealguse n-i ja l-i vaheldust kui häälikuvaheldust ja ühendab selle isikunimega. L. ja I. Rootsmäe ütlevad täpsemalt, et tõenäoliselt on selleks isikuks Narva linnapea Lorenz von Nummers, kes koos vennaga sai 1660 pandiõiguse Mooste ja Kauksi mõisale ning küllap koos nendega Nooritsmetsa külale. Enne kuulus küla Ahja mõisale ja oli Ahja päralt jälle XVII saj lõpul. See fakt annab põhjust Rootsmäede oletuses veidi kahelda. Lisaks näib, et Noorits- on nimes vanem kui Loorits-. Isiku järgi küla nimetamist toetab siiski rahvatraditsioon, mille järgi küla sai eristava nime külavanemalt. Nooritsmetsa omaette osad on Aeniidü (Plv) põhjas ja Paloots läänes, mis õieti oli Palootsa-Piiri, kaks vanatalu, mille ostja liitis üheks koos popsitaredega. Need asusid Mooste valla piiril, palu otsas. Naljatlevalt kutsuti ka Nuustaku ehk Truia liinaks. ↑Kaaru küla hõlmab Nõukogude ajast Nooritsmetsa kirdepoolsemaid vanatalusid koos popsikohtadega. Vrd Mõtsküla. – MJ
BHO: 391; Rootsmäe 2016: 606–608; Simm 1973: 77, lisa 120; Simm 1975a: 191–192

Padari ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis), 1582, 1584 Padarme, 1714 Paddarimäelt (alaltütlev), 1796 Paddarämäe.  B4
● XVI saj on kuulunud Ahja mõisale. J. Simmu järgi on kohanimi algselt olnud liitsõnaline Padarimäe. Ta jagab ka esikomponendi osadeks Pada + ri, kuid leiab, et häälikuliselt kõige lähemal sõnal pada : paja pole sellist tähendusvarjundit, mis võiks kohanimega sobida. Ta toob võrdluseks veel soome sõnad patama ~ patamo ’ümmargune süvend maastikul; lomp’ ning eesti padu ’madal vesine koht; vesine heinamaa, võsastik’. Teise osise -ri jätab Simm lahtiseks. Kuid nagu mägi-lõpulistes külanimedes sageli ette tuleb, võib täiendosa olla isikunimi. Perekonnanimi Padar esineb praegugi. – MJ
BHO: 415–416; Mellin; PA I: 90, 138; Rootsmäe 2016: 404; Simm 1973: 81, lisa 129–130; Simm 1977: 117–118

Paluküla3 [palu‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1582 Palakilla, 1585 Palokila, 1601 Pallekull, 1638 Pallokylle, 1796 Pallo.  B2
● Kuulus Kriimani mõisale juba XVI saj. 1977–1997 oli jagatud Kriimani ja Uniküla vahel. Nimi on liitnimi, mille algusosa palu tähendab kuiva kõrget metsa. Samanimeline küla Võnnu vallas, mis piirnes siinsega, liideti 1977 Kurista külaga. Vrd Paluküla1. – MJ
Mellin; PA I: 55; Rootsmäe 2016: 85–86; Simm 1973: 83, lisa 134; Simm 1977: 118

Pedaspää [pedas‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Pedäs‿`pää Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Ahja mõis), 1582, 1584 Pedaspe, 1638 Pedeszpe kylle, 1684 Pädaspä Kylla; vn Сосница.  A1
● 1582 kuulus nii Tähtvere kui ka Vana-Kastre mõisa kalurikülade alla. Oli 1977–2019 liidetud Meerapaluga. J. Simm märgib, et kuigi sõna pedane : pedase praegu ei esine (on pedajas, pedakas), on s-line kuju nt sõnas pedastik ja mujalgi. Nime järelosa on -pää ’ots, lõpp’, mis on rannakülade nimedes sage. Rootsmäed lisavad rahvapärimusele toetudes, et külanimi on tuletatud tõenäoliselt suurest pedajametsast, mis olevat varem praeguse soo peal kasvanud. Kord läinud mets põlema ja seejärel tekkinud soo, ainult praegused soosaared jäänud tulest puutumata. Küla esimesteks elanikeks olnud ennast võimude eest varjavad põgenikud. Kuna küla elanikud olid nii eestlased kui ka venelased, kandis küla lääneosa nime Eestiots, idaosa Veneots. Pedaspää omaette osad on Laheperä ja Virvissaare. – MJ
PA I: 57, 96, 143; Rootsmäe 2016: 615–616; Simm 1973: 84, lisa 135–136; Simm 1977: 118

Poka2 ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Heidohof, 1549 Heidohof, 1550 Buckenhof oder Heyde, 1582 Heitho (küla), 1627 Buckenhoff, Heidenhoff oder Nachtel, 1713 Pokka wallast (seestütlev), 1782 Heidohof oder Heidhof, ee Pokka mois.  B2
● Mõisa algne nimekuju on säilinud saksakeelses nimes Heidohof. Kui 1550 sai omanikuks Paul Bucken (Bock), hakati mõisat kutsuma saksa keeles paralleelnimega Buckenhof. Sellest kujunes eestikeelne nimi Poka. Mõisa, võib-olla ka maa-ala nimi on olnud veel Nachtel, ühe teate järgi Hortmanshof. Peale Nachtel-nime, mis tundub olevat eesti päritolu, pärinevad teised saksakeelsed nimed arvatavasti omanikunimest. J. Simm näitab pärinemist saksa perekonnanimedest vastavalt Heyde ~ Heido ~ Heito jt, Horttman ning Bock (Bucker). Heido-nimelist omanikku pole otseselt teada. L. ja I. Rootsmäe arvates on mõis saanud oma nime lähedal asunud Häido (1582 Heitho, Haida, 1638, 1796 Heido) külalt, mille maadele mõis rajati. Mõis 1630. a kaardil olevat asunud oma praeguses kohas. Häido küla on tõesti vana, mainitud juba Poola ajal, kuid mõisa mainingud on veel varasemad. Küla, mis asus u hilisemate Kulbi talude kohal, lõhuti 1860. a-tel. Praegune Poka küla rajati mõisa põldudele pärast maareformi asundusena, 1977 moodustati asundusest küla, millega liideti osa Kulbi küla ja Sulbinuka taludest. Kulbi küla on iseseisva külana mainitud 1795, kuid Kulbi talu esines juba XVII saj lõpul. Kulbi talud on praegu Mäletjärve piires. Sulbinuka vanatalud toodi praegusele kohale u 1865, varem oli siin mõisa lammaste karjamaa. Vrd Poka1, Äidu. – MJ
BHO: 109; Hupel 1774–1782: III, 257; PA I: 55; Rev 1624/27 DL: 120; Rootsmäe 2016: 100–103, 110–111, 113–114; Simm 1973: 29, 79, 88, lisa 21–22, 124, 148; Simm 1975a: 193–194

Praaga ‹-le›, rahvakeeles Jõgõ‿`suu Võn – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Vara vallas (Kastre mõis, Kiidjärve mõis), 1732 Jögge Suu, 1734 Jöggesuust (seestütlev), 1796 Jöggisu, Praga, 1811 Jegiso Dorff; vn Брага.  C1
● Küla asub Emajõe suudmekohal ja selle vana nimi ongi olnud Jõesuu. L. ja I. Rootsmäe andmeil on nimi vanade inimeste mälus püsinud. Praaga nime olevat esimesena kasutusele võtnud venelased. Praegune nimi esineb kõrvuti Jõesuuga esmakordselt Mellini atlases. J. Simmu arvates esineb Praaga Mellinil loodusliku nimena, võimalik, et kalapüügikoha märkijana. Kuigi külanimena pärinebki see ilmselt loodusnimest, tundub, et Mellinil on külanimi pigem Praaga ja Jõesuu tähistab territooriumi. Jõesuu on muidugi otsene viide Emajõe suudmele ehk suule; Praaga nime tuletavad nii Simm kui ka Rootsmäed kärestikku, jõekarisid tähistavast vene sõnast порог, mille arhailisem vorm on праг. Küla on tüüpiline kaluriküla, mis järve eest pidevalt taganema on pidanud. Rootsmäede järgi olevat 1900. a paiku kaldajoon olnud 200–250 m kaugemal järves, vana küla asetsenud u poole kilomeetri kaugusel praegusest. – MJ
BHO: 466; Mellin; Rootsmäe 2016: 241; Simm 1973: 32–33, 90, lisa 30; Simm 1977: 110; Tartumaa 1925: 417

Rasina ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas, mõis, sks Rasin, 1403 Wacke Rassinal, 1418 dorp zu Rasyen, 1582 Razyn, 1585 Razin, 1638 Raszinhoff, grosze Dorff Rasina, Kleine Dorff Raszina, 1744 Dorff Klein Rasin oder Üllejöekülla, Dorff Gross Rasin, 1925 Rasina, Üleküla.  C3
● Mõisast on teateid mahajäetud, tühja mõisana 1611, L. ja I. Rootsmäe arvates rajati see XVI saj lõpul. XVII saj oli juba kaks küla, *Suur- ja *Väike-Rasina (hilisem Üleküla ehk Ülejõe, ↑Terepi). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus (rahvak Mõisanurmõ), mis 1977 liideti Rasina külaga. J. Simm peab liiga konstrueerituks M. J. Eiseni oletust (1929), et nimi on liitnimi, algselt *Rasinaho, kus tüveks rasi ’ale, kütis’. Pealegi ei kinnitavat seda ükski varasem nime kirjapanek. Ta võrdleb nime hoopis vene isikunimega Рязинъ, Разинъ või Рясинъ. Rasinaga liideti 1977 Rabadiku (Rabandiku) küla, mis kohalike elanike arvates rajati u 1850 metsa asemele ja on saanud nime ümbritsevast soisest-rabasest pinnasest. Vrd Terepi. – MJ
BHO: 487–488; EM: 99; Rootsmäe 2016: 652, 654–655, 662; Simm 1972: 290; Simm 1973: 95–96, lisa 159–160

Roiu ‹-le› Võn – alevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Kriimani mõis), 1627 Roya Wessky, 1796 Rojo (karjamõis), 1923 Roio (asundus).  A2
● Algselt ilmselt veskikoht Mõraoja ääres. Päkste külas on juba 1588 olnud mitu veskit. 1758 on Roiu Markuse (Raujo Marcus) maadel märgitud mõisakoht. Veskina on ta 1627 kuulunud Hilja mõisale, hiljem on olnud Kriimani karjamõis. 1946 ühendati osa Päkste ja Kõivukülaga. 1970. a-tel Roiu asund, al 1977 alevik. J. Simm pakub nime päritoluks sõna roid : roiu, millel on kolm tähendust: 1) mustus, tolm, prügi; 2) jäme liiv; 3) kehv, kõhn loom. L. ja I. Rootsmäe teatel olevat pärimuse järgi Roiu talu rajaja, hilisemate Roiode, Roimannide ja Roilandite esiisa, tulnud siia Rootsist. – MJ
BHO: 510; Mellin; Rootsmäe 2016: 91–92; Simm 1973: 98, lisa 167–168; ÜAN

Rookse [`rookse] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Ruukõsõ ~ `Ruuksõ Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1744 Roogsche Krug, 1758 Raugese, 1839 Roksild, Kurrista (kõrts, küla), 1909 Rooksekrug (kõrts).  B3
● Rookse on algselt kõrtsi nimi. Küla on kandnud tegelikult Korista ehk Kurista nime ja on 1942 ümber nimetatud Rookseks, sest pärast maareformi rajati mõisa kohale Kurista asundus, hilisem küla. 1923. a nimestikus on olemas Kurista ainult kui asundus ja postijaam, Rookse puudub. L. ja I. Rootsmäe arvavad, et Rookse nimi näib tulenevat sõnast (pilli)roog, roogu leidus tõenäoliselt kõrtsi juures varem asunud veskijärves. Paika Kurista ja Rookse küla vahel nimetati varem Vastsemõisaks samanimelise karjamõisa (ka Kõivu ehk Kõo karjamõis, Kõivumõis, Kõomõis, sks Birkholm) järgi. Vrd Kurista. – MJ
BHO: 276; EVK; Rootsmäe 2016: 306, 316, 336; Simm 1973: 98, lisa 168; Simm 1977: 114, 119; ÜAN

Rõka ‹`Rõkka› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Meeksi vallas (Kastre mõis), 1767 Rekka Jakkob (isikunimi), 1792 Rekka (küla, metsavaht), 1839 Röka (talud).  A3
● L. ja I. Rootsmäe andmeil 1920.–1930. a-tel moodustatud küla; Rõka talu ja metsavahikohaga liideti veel mõned talud ning Järvselja lõunapoolseim piirkond. 1923 Rõka küla puudub, 1925 Tartumaa koguteoses aga esineb. 1970. a-tel Rõkka-Maasikmäe küla, mis 1977 muudeti Rõka külaks. J. Simm toob paralleeliks TMr Rõka ja Plv Rõkka talunimed ja V. Palli analüüsi kohanimede Rõkassaar ja Rõkkasoo kohta. Pall arvab, et neis nimedes on algusosa olnud *rõkas : *rõkka, millele vastav sõna tänapäeva keeles puudub, kuid ta toob võrdluseks sõnad rõtketu (Kod) ~ rõketu (Kam) ’ropp, räpane’ ning lehmanime Rõka (Pil). Kuna tegemist on algselt isikunimega, võib see tähenduslikult sobida. – MJ
Rootsmäe 2016: 249; Simm 1973: 99–100, lisa 172; Tartumaa 1925: 476

Sarakuste ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Sarakutsi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas, mõis, sks Sarrakus, 1540 Sarakus (kabel), 1582, 1588 Sarakuc, 1627 Sarakatz, 1755 Sarrakusse (mõis), 1782 Kurrista mit Sarrakus.  A1
● Esmalt on kohta mainitud kabelina, hiljem külana, mis kuulus 1582 Vana-Kastre, 1601 Ahja, 1627 Võnnu ja 1684 Mäksa mõisale. Pärast Põhjasõda oli Ahja mõisa karjamõis, mis L. ja I. Rootsmäe järgi rajati küla asemele. XVIII saj II poolel kuulus karjamõisana Kurista mõisale, XIX saj algul kujundati iseseisvaks mõisaks, mis oli Võnnu khk väiksemaid. Mõisast moodustati maareformi järel asundus. Sellega liideti hiljem Sarakuste küla, mis XIX saj keskpaigani kandis J. Simmu rekonstruktsiooni järgi *Rääpnitse nime (1582 Repnic, 1627 Repnitz, 1713 seestütlev räbnitsist, 1839 Rebnitse). Rootsmäede arvates on küla algselt kutsutud Sarakutsi külaks. 1970 oli küla nimekirjas Sarakuste I külana, 1977 nimetati Sudaste külaks. Sarakuste II küla 1970. a-tel nimetati 1977 Sarakuste külaks. Simm märgib, et Sarakuste puhul võiks eeldada isikunime *Sarakune. Selle liigendamisel osadeks, oletades, et -ku on liide nagu ka -ne, saame tüveks sara. See võib olla esimene komponent sõnast sarapuu või Kuusalus esinev sõna sarg : sara ’pikk, kitsas põld, heinamaa’. Sarakuste mõisa karjamõis, mis Rootsmäede arvates rajati hiljemalt XIX saj algul, oli Prilli (1900 Prilli, jääb praegu Sudaste piiresse). Algul kandis see küla järgi Rääbnitse nime (sks Rebnitze, 1814 Raepnista, 1815 Rebnitze-mois). Nime kohta arvab Simm, et tegemist võiks olla tuletisega, ts-liite ees oleks rääpni- ‹ rääpänə, kuid tähenduse jätab lahtiseks. Nagu tse- (si-)liite ees üldiselt, võib siin tegemist olla isikunimega. Vrd Sudaste. – MJ
BHO: 493, 535; Hupel 1774–1782: III, 256; Rootsmäe 2016: 146, 149; Simm 1973: 91, 100–101, 103–104, lisa 152, 174, 180; Simm 1977: 119

Savimäe1 [savi‿`mäe] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1900 Сави (poolmõis), 1922 Savimäe.  A3
● Rajati XX saj algul Rasina mõisa Savimäe ehk Maarjamäe karjamõisana (sks Marienberg). 1920. a-tel tekkis endise karjamõisa maadele samanimeline küla. Nimi on liitnimi: savi + mägi. Savimäega liideti 1977 Arojärve (Arujärve, 1796 Arrojerw, rahvapäraselt Savikurmu) ja Matsisaare küla. Viimase rajasid arvatavasti Sikuta (Sikti) küla elanikud XIX saj III veerandil või mõnevõrra varem. Vrd Terepi. – MJ
BHO: 339; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 623, 641, 660; Simm 1973: 105; Simm 1975a: 190; Simm 1977: 110, 119; Tartumaa 1925: 476

Sikakurmu [sika‿kurmu] ‹-le ~ -`kurmu› Võn – küla Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas (Meeksi mõis), 1925 Sikakurmu.  A3
● Varasema nimega *Pessiva või *Pesiva. Kohalikud seda nime ei tunne ja väidavad, et küla on alati kutsutud Sikakurmuks. 1627 on koht olnud tühi, hiljem on sealt märgitud hajatalud. Küla kuulus algul Rasina mõisale, kes müüs selle 1880 koos Uulika karjamõisa, Uulika ja Issaku külaga Meeksi mõisale. L. ja I. Rootsmäe arvates tuli Sikakurmu nimi käibele XIX saj II poolel Sika talu või Sikapalu alusel, veel Rückeri kaardil 1839 on Pesiwa. J. Simm etümologiseerib Sikakurmu nime sõnadest sikk : sika ’sokk’ + kurm : kurmu ’eraldatud maakoht, sopp, nurk’. Kuna Sika-nimeline talupoeg on *Pessival elanud juba XVIII saj lõpul, on nime algusosa ilmselt isikunimi. Küllap on Sikakurmu tähistanud üht *Pessiva osa. Rootsmäede esitatud pärimus, et nimi on saadud metskitsedelt (sikad), keda Sikapalus palju olnud, on vist rahvaetümoloogia. Küla varasema nime *Pessiva ehk *Pesiva (1627 Pessweh, 1758 Dorff Pessiwa oder Streugesinder, 1790 Pessiwalt Sikka Johan, 1814 Die Streugesinder Pessÿwa, 1839 Pesiwa) jaotab Simm osadeks Pessi + va ning oletab, et nime algusosa häälikuliseks vasteks võiks olla päss : pässi ’oinas’, seega võiksid Sikakurmu ja Pessiva tähenduslikult ühte kuuluda. Järelosa -va jätab ta lahtiseks. Seletus pole siiski usutav, pealegi pole kindel, kas nimi on tegelikult Pessiva või Pesiva (vrd 1839). Sikakurmu küla idaosa on Issaku (Essäku, ↑Essaksoo) (1811 Issako, 1816 ja 1826 Essako, 1925 Issaku), mille nimi pärineb isikunimest. Sikakurmu piires on ka endine ↑Uulika karjamõis. Osa Sikakurmu (Issaku) küla taludest on Nõukogude ajal liidetud Rihtemõtsa külaga, nüüd Aravu osaga. Koha nimi on Luksõnburk [luksõn`bur´k´]. – MJ
Rootsmäe 2016: 602, 655, 658, 661–662, 671; Simm 1973: 85–86, 106, lisa 141; Simm 1977: 118–119; Tartumaa 1925: 476

Soitsejärv [`soitse‿`järv] Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1750 Soitjerw, 1758 Sotjerwe, 1925 Soitse järv.  C1
● Väike järv Perävalla soos Leego järve lähedal. On Perävalla jõega oja kaudu ühenduses. Nimetatakse ka Soitsjärveks või Suurjärveks. Nimi tuleneb sõnast `soine : `soitse. – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 256; Tartumaa 1925: 485

Sudaste ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Sarakuste mõis), 1627 Sudetz Kuella, 1638 Sudest kylle, 1758 Sudoste, 1767 Sudaste, 1923 Sudiste, 1925 Suudaste.  B2
● Luutsna jõe põhjakaldal Sarakuste mõisast lõunas asuv väike küla liideti pärast maareformi Sarakuste asundusega. Luutsna jõe lõunakaldal asus varem Sarakuste ehk Rääbnitse küla (↑Sarakuste), mis 1970. a-tel oli nimekirjades Sarakuste I külana. 1977 nimetati see Sudaste külaks. Külanime kirjapanekud on väga kirevad. Isegi kui esimeste kirjapanekute teise silbi täishäälik e johtub asjaolust, et saksa kirjapanekutes märgiti rõhuta silbi täishäälikut sageli e-ga, on ka hilisemates kirjapanekutes nii a, o kui ka i. Simm eraldab siiski tüvest suda-, mida ta peab sõna susi a-mitmuseks; selline mitmus esineb just lõunaeesti murrete idaosas. Nimi võib olla lähtunud isikunimest, millele viitab mitmuse omastava kuju liitest -ne. L. ja I. Rootsmäe pakuvad välja võimaluse, et küla esialgne nimi on olnud Sootaguse. See ei tundu siiski usutav. – MJ
Rootsmäe 2016: 150; Simm 1973: 110–111, lisa 193; Simm 1977: 120–121; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Tammevaldma [tamme‿`valdma] ‹-sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1582 Thammewald, 1584 Tamowald, 1627 Tammakuella, 1715 Tammewalmast, 1766 Tammevaldma K., 1796 Tammawaldma, 1923 Tamme.  B2
● Nimi on liitnimi, kuid XIX saj on küla hakatud nimetama lihtnimega Tamme. XX saj oli see küla ametlik nimi, kuni 1977 muudeti nimi tagasi Tammevaldmaks. J. Simm oletab liitnime algusosaks puunimetust või sellest tuletatud isikunime. Et rahvatraditsiooni järgi olevat küla oma nime saanud põlise ohvritamme järgi, mille Võnnu kirikuõpetaja 1787 lasknud maha raiuda, tundub tõenäolisem puunimetus, seda nii liht- kui ka liitnime puhul. Liitnime järelosana näeb Simm olenevalt erisugustest varasematest kirjapanekutest kas sõna vald : valla või valdma. Viimane sõnana ei esine, kuid Simm toetub V. Pallile, kes on MMg Tammevaldma talunime seletades pidanud seda sõna valgam : valgma ’väike sadam, paatide randumiskoht’ häälikuliseks variandiks. Simm leiab, et see mõttekäik Võnnu külanime puhul sobib, kuna küla asub Luutsna jõe ääres ning ümbruskonnast on kirja pandud teisigi Valgma või Valdma nimesid. Simm lisab teisegi Palli mõttekäigu, et järelkomponent koosneks omakorda kahest osast vald + maa, kuid vaevalt see siiski arvesse tuleb. Lisagem siia, et vepsa keeleski esineb samas tähenduses tavalise g-lise variandi kõrval mitmusliku sõnana valdmad. L. ja I. Rootsmäe oletavad, et nimel on ka mingi seos XV saj läheduses olnud Tammanpe mõisaga, mis hiljem ühendati nähtavasti Kaagvere mõisaga. Tammevaldma kaguosas on endine Olli küla, mida on kirikuraamatutes esmakordselt märgitud 1760. a-tel, kuigi Olli Pedo oli siin juba XVII saj lõpul. Olli ühendati Tammevaldmaga juba enne 1920. a-id. Võllimäe talude ühisnimetus XX saj I poolel oli Võlli küla, ka Võllinukk. ¤ Ennemuiste asus praegusest Käre talust umbes 1/8 kilomeetrit eemal üks tamm. Tamm oli alt sile, aga ülevelt kolmeharaline. Igal Tennise päeval käidi ohverdamas ja siis viidi Tennisele sea päid. Tamme all seisis kivi, mille pääl ohverdati. Kivi oli südame moodi ja sellel auk sees. Pärast, kui sakslased meie maale tulid ja ristiusku kaasa tõid, ei tahtnud rahvas ristiusku vastu võtta, vaid käisid ikka tamme all Tennist austamas. Siis raiuti tamm sakslaste poolt maha ja ohvrikivi viidi soo ääre, kus ta kummuli maa sisse lasti. Aga külm kergitas kivi üles ja mineval aastal lasi peremees ta kogemata puruks. Tamme asemele aga kasvas teine tamm, mis praegugi veel kasvab. Kui vana tamm veel mühas, siis oli ümber küla raudaed. Küla sai säält oma nimetuse ja küla kutsutakse praegugi Tamme külaks. (1929) Vrd Iidlase. – MJ
KM: ERA I 2, 631/3 (1) – 1929; KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 169, 174–175, 179–180, 193; Simm 1973: 113–114, lisa 197; Simm 1975a: 196–197; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Terepi ‹-le›, rahvakeeles ka Terepi‿`nukk, rahvakeeles varem ka Üle‿lüisi Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Rasina mõis), 1922 Terepi, 1925 Terepinurk, Ülelüüsi küla.  C3
● Rahvatraditsiooni kohaselt rajasid küla u 100 aastat tagasi, st u XIX saj keskel, Sikuta küla elanikud. J. Simmu järgi olid nad väljarändajad, L. ja I. Rootsmäe teatel Sikuta küla siis lammutati. Terepi nime seletavad Simm ja Rootsmäed vene sõnaga тереб, mis V. Dali sõnaraamatu järgi märgib võsast puhastatud kohta. Ülelüüsi (Ülelüisi) külaks kutsuti Terepit seepärast, et ta asetses Rasina poolt vaadatuna teisel pool veskitammi. Sikuta küla, mis asus Rasina mõisast edelas hilisema Rasina asunduse kohal, on rahvapäraselt kutsutud peamiselt Sikti, harvem ka Sikuti või Sitki külaks (1730 Sikkuti Kül, 1744 ja 1767 Sikkota, 1805 Sickuta). See olnud rahvapärimuse järgi juba enne Rasina mõisa asutamist suur ja rikas küla, lõhuti mõisa poolt 1860.–1870. a-tel. Nime tuletab Simm tegijanimest sikutaja (nagu Kokuta). Esmamainingus ja rahvapärastel kujudel on siiski lõpus -i. 1744 ja 1758 on küla korduvalt nimetatud Rasina külaks (1744 Dorff Rasin oder Sickotakülla), tõenäoliselt on tegemist Väike-Rasina külaga (Klein Rasin), hilisema Ülekülaga. 1977 liideti Terepiga Nisumäe (1970), mis rajati karjamõisana XX saj algul, ja Üleküla (varem Ülejõe, 1796 Üllejöe). Vrd Tärivere. – MJ
KNAB; Mellin; Rootsmäe 2016: 662–663, 668; Simm 1972: 291; Simm 1973: 107, 116–117, 134, lisa 185–186; Tartumaa 1925: 476

Terikeste ‹-sse›, kohalikus pruugis Teriketsi ~ Tiriketsi ~ Terikeitsi Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis), 1536 Terrikas, 1582 Terykiec, 1588 Terykiecz, 1627 Terekatz, 1638 Terrikest Kÿlla, 1714 Terriketsist (seestütlev).  B2
● J. Simm juhib tähelepanu sellele, et varasemad kohanime kirjapanekud näitavad kahesugust tarvitust: Teriketsi ja Terikeste. ts(e)-lõppu tuleks tema järgi vaadelda kui ne-lõpuliste sõnade ainsuse omastava üht varianti (nt karjane : karjase ~ karjatse), mille on mõnikord välja tõrjunud -tsi. Sakslased panid ka ste-lõpulisi nimesid sageli kirja tz-ga. ste-liite puhul on tegemist mitmuse omastavaga, ainsuse nimetav oleks *terikene. Sellist sõna pole fikseeritud, kuid võib-olla on tegemist isikunimega, nagu selle liite puhul sageli ette tuleb. Terikeste küla kirdeosa kutsutakse Ondova külaks. ¤ Edimält ol´le Terikeste külän üt´s tõrdutegija elänü sääl mõtsan ja siss peräst om joba tõisi inemesi ka elämä lännü. Ja siss ku na joba mõisan teol nakassiva käümä, siss om joba nakanuva ütlema, et kehva terakese oleva ollu, ain ja kahru kaar segämine, om selle küläle siss Terikeste või Terakese külä jäänu, nüit om ta muutunu – Terikeste külä. (1951) – MJ
BHO: 591; KN: 1951; Rootsmäe 2016: 326, 352–353; Simm 1972: 290; Simm 1973: 117, lisa 205–206; Simm 1977: 121

Tigase ‹-sse›, rahvakeeles ka Tigase‿`nukk Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Mäksa mõis), 1937 Tigase.  B2
● J. Simmu järgi on Tigase Aru koolimaja ümbruses olevate majapidamiste uuem nimi. L. ja I. Rootsmäe järgi oli kandimeeste külana olemas juba hiljemalt 1830.–1840. a-tel, ehkki mõne talu iga võib tagasi ulatuda isegi XVIII saj-sse. Kuulus vanasti Tamme (Tammevaldma) küla alla (Tigasenukk). Nimi lähtub ilmselt isikunimest. Tigasega liideti 1977 Aruküla (varem Aru asundus, nimetatud Aru karjamõisa järgi, mis oli olemas juba XIX saj II veerandil) ja Kägari küla (1627 Haeggara kull, 1796 Käggera). Viimase rööpnimi XVIII saj oli *Metsaküla (1601 Metzakulla). XIX saj arvati Kägari küla alla ka Telliskivi (↑Kaarlimõisa). – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 157, 163–164, 176; Simm 1973: 117; Simm 1977: 115–116

Uniküla2 [uni‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Kam, Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Haaslava mõis), 1431 Unnenküll (ka mõis), 1582 Unikiel (küla), Unikiel moiza (mõis), 1638 Vnykylle, 1839 Uniküll.  A2
● Uniküla oli XV–XVI saj ka mõis, XVII saj kuulus Ilja mõisa alla. L. Kettunen on Uniküla nime seostanud sõnaga uni : une. M. Joalaid ühendab kohanime isikunimega *Unti : *Unne. Viimast on peetud kas läänemeresoome- (vrd eesti uni, isikunimed Unne, Unde-lempe; sm untelo) või germaanipäraseks (vrd vanarootsi Unde, sks Unti). Unikülas asub Undemägi ja läheduses Unnemägi. Sel juhul ei saa kohanimi lähtuda uni-sõnast. Uniküla piires on Ilja ehk Hilja mõis (1627 Huellenmoysa, 1630 Hillÿ Kÿlla, Hillÿ Moisio, 1638 Elias Höffgen; sks Hiljamois). Rootsi ajal liideti mõis Haaslavaga ja oli selle karjamõis a-ni 1919, pärastpoole rajati sinna samanimeline talu. Kohanimes Huellenmoysa sisalduv n pole vana omastava lõpp, vaid tekkinud ehk sks *Hüllenhoff’i mõjul. Nime algusosa võis eesti keeles kõlada kujul *Hülli. See tuleneb tõenäoliselt Tartu bürgermeistrist omaniku Huelle nimest. Mõisake on ilmselt mõne valdaja eesnime Eliase (nt Poola ajal Elias Mengershuszen) järgi ümber nimetatud, mistõttu kaks nime on omavahel segunenud, muutudes (H)ilja-kujuliseks. Unikülas tegutseb al 1776 Sillaotsa kool (rajatud 1765, praegune nimi al 1860). Vrd Uniküla3, Unipiha. – EE
Bfl: I, 113; BHO: 116, 621; EO: 93; EM: 92, 141; Joalaid 2013a: 67; LGU: I, 253; LVVA.7348.1.5:9, L 6p, 7; PA I: 53; Rev 1624/27 DL: 122; Rev 1638 I: 225, 228; Rootsmäe 2016: 65; Rücker; Stoebke 1964: 72, 101–102

Uulika ‹-le›, kohalikus pruugis ka Huul´ka ~ Huul´ke ‹-le› Võn – paik (karjamõis) Põlva maakonnas Räpina vallas, kuni 2017 Tartu maakonnas Meeksi vallas Sikakurmu külas (Meeksi mõis), 1686 Huilko Mick, 1811 Dorf Ullica, 1839 Ullicka (karjamõis), 1860 Hoflage Ulika, u 1920 Ulika k. m.  A3
● Karjamõisast laiemaltki tuntud on selle järgi nime saanud Uulika soo (Uulike raba, Huul´kidõ suu). Algselt oli selles kohas Ahja mõisa lahustükk (1686 Aia Kondokylla). 1800. a müüdi Ahja maa Rasina mõisale, mille maad paiknesid ümberringi. Rasina mõis rajas siia karjamõisa, 1860 olid sellele allutatud nii Sikakurmu kui ka vahepeal Meeksilt ostetud Aravu küla. 1880 müüs Rasina mõis kogu selle piirkonna taas Meeksi mõisale. Uulika nimi tuleb XVII saj talupoja lisanimest Huulik ~ Huilk, sõnaalguse h on Võnnu khk keeles kadunud, Räpina poolel säilinud. Nimi võib siiski algselt olla u-alguline. Näide vanavene nimede hulgast Стехно Улика Тойвутов sisaldab läänemeresoomelist isanime *Toivottu, nii et nime keeleline päritolu ei pruugi olla slaavipärane, ehkki see näib olevat siirdunud slaavi keelevormi kaudu. Vrd Hulaku, Ulila, Ulitina. – ES
 EAA.308.2.104, L 1; EAA.1865.2.146/11:18, L 16p;  EAA.3724.4.1290, L 1; Eesti TK 42; Rootsmäe 2016: 670; Rücker; Simm 1975a: 200; Tupikov 2004: 408

Valgemetsa [`valge‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Valgi‿mõtsa Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Vastse-Kuuste mõis).  A1
● 1927–1931 rajatud Tartu–Petseri raudteetrassi äärde rajati selle valmimise järel raudteejaam ja suvituskoht. 1932 ehitati esimene suvila, mis kuulus tekstiilikunstnik Vanda Juhansoole. Selle krundi kinnistamise päeva 12.07.1933 on külaelanikud läbi aegade pidanud Valgemetsa sünnipäevaks. 1940. a-ks oli suvilaid juba 60. Algul nimetati Valgemetsat alevikuks ja asunduseks, al 1977 küla. Asub Ahja jõe ääres, mida sealkandis kutsutakse selge jõevee tõttu Valgejõeks. Valgemetsaks (Valgimõts) kutsutakse Koorvere küla piirilt algavat metsa, mis rahvapärimuse järgi olevat saanud nime Valgejõelt, mõnede arvates ka valge liiva järgi, millest koosneb metsaalune pinnas. Metsa laskis tühjale liivanõmmele külvata ja istutada Vastse-Kuuste mõisnik. Uus suvituskoht nimetati metsa järgi. – MJ
BHO: 626; KNAB; Rootsmäe 2016: 420

Valgesoo [`valge‿`soo] ‹-sohu›, kohalikus pruugis `Valge‿`suu ‹-suhu› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas (Ahja mõis), 1582 Walkiezo, 1585 Walgezo, 1588 Walgezo, 1627 Walgasuh.  A1
● L. ja I. Rootsmäe järgi olid külas kehvad maad ja siia saadeti elama ebasoosingusse sattunuid. Koos Akstega moodustab Valgesoo ümbruskonnast mõnevõrra erineva murraku. Nimi olevat kohalike arvates saadud „valgest ilvesest“ (ahtalehisest villpeast), mis varem kasvanud küla lääneosas paiknevas koplis ja küla ümbruses. J. Simm märgib, et nimi sisaldab sõnu valge ja soo, kuid ei täpsusta lähemalt. Valgesoo omaette külaosad on Mütäots (1900 Mütta talu) põhjas ja Palonurme loodes. – MJ
BHO: 642; Rootsmäe 2016: 589–590; Simm 1973: 126, lisa 225; Simm 1977: 117

Vana-Kastre [vana-`kastre] ‹-sse› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kaagvere mõis), 1434 Oldetorne, 1588 Stary Kostr (Altten Thornn), 1682 Caster Oldentorn, 1744 Dorff Wanna Caster oder Altenthurm, 1730 Wannast Kastrist (seestütlev), 1782 Altenthurm, ee Wanna Kastre mois, 1810 Mae Kastre külla, Alla Kastre Külla.  A2
● J. Simm märgib M. J. Eisenile toetudes, et kantsi (Oldentorn ehk Altenthurm) rajas piiskop Hermann 1233, see hävines XVII saj. Balti kohaleksikoni (BHO) andmeil on kohta esmakordselt mainitud 1342, kusjuures ta kaotas oma strateegilise tähtsuse juba varakult seoses Kastre linnuse (Warbeck) rajamisega XIV saj. Põletati ja purustati 1558 ja 1656. XVI saj seisis kantsi kõrval mõis (teateid 1503), mis on hiljem olnud Kaagvere kõrvalmõis. 1588.–1638. a revisjonides on küla (1627 Oldenthorne) mainitud Ahja mõisa all. Vrd Kastre. – MJ
BHO: 14; EM: 99; PA I: 56; Rootsmäe 2016: 138–139; Simm 1973: 25–26, 126, lisa 13–14, 226–227

Vanamõisa7 [vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1627 Wanna Moyss, 1638 Wanna Moyse.  C3
● Ahja mõisa esialgne asukoht Ahja jõe ääres. Vana mõisa alal olevat küla hakati kutsuma Vanamõisaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on vastukaaluks Vanamõisale Ahja mõisat kutsutud rahva hulgas Uueks mõisaks veel üsna hiljuti. Algselt kuulus Vanamõisa alla ka Sonnatari kurm (↑Kosova), mis XIX saj oli arvatud Ahja-Metsküla alla. XVIII saj II poolel, arvatavasti 1760.–1770. a-tel rajati küla kohale Vanamõisa karjamõis (sks Marienhof). Maareformi järel 1920. a-tel rajati mõisa põldudele Vana asundus, mis 1977 muudeti Vanamõisa külaks. Vanamõisa külaosa põhjas on Kibenaküla, lõunas Kureküla ehk Kurekurmu, endine küla, mis lõhuti 1860. a-tel. – MJ
Rootsmäe 2016: 503, 591–592; Simm 1973: 126; Simm 1977: 122

Vastse-Kuuste [`vastse-`kuuste] ‹-sse›, kohalikus pruugis `Vahtsõ-`Kuustõ Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas, mõis, sks Neu-Kusthof, 1782 Neu-Kuuhst, Musta mois, 1787 Neu-Kusthof, 1816 Wastsekuste.  B3
● Vastse-Kuuste rajati asundusena pärast maareformi mõisa põldudele, hiljem kasvas raudteejaama asulana alevikuks. L. ja I. Rootsmäe andmeil rajati mõis Kuuste abimõisana 1750. a-tel endise Mustamõisa küla asemele. Omaette mõisaks sai 1789. Mustamõisa küla on mainitud XVIII saj algupoolel (1713 Musta moisiost, 1729 Musta Moisast, 1758 Dorf Mustamois). Küla nimi, mis algul ka Vastse-Kuuste mõisa paralleelnimena esines, eeldab, et siin on juba varem, hiljemalt XVII saj, olnud mõis või karjamõis. Kuna mõisat hakati kutsuma Vastse-Kuusteks, muutus ka Kuuste mõis Vana-Kuusteks. Nimi koosneb sõnast vastne : vastse ~ vastnõ : vahtsõ ’uus’ ja sõna kuus ’kuusk’ mitmuse omastava kujust kuuste. Vrd Vana-Kuuste. – MJ
BHO: 279; EM: 99; Hupel 1774–1782: III, 258; Rootsmäe 2016: 421–423; Simm 1973: 127, lisa 229; Varep 1978: 64

Veskimäe1 [`ves´ki‿`mäe] ‹-le› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis, Mäksa mõis), 1945 Tuuleveski, 1970 Veskimäe.  B1
● Veskimäe nimi nähti 1939. a ette Kaarli asunduse (↑Kaarlimõisa) uueks nimeks, põhjendades seda asjaoluga, et keset asundust mäe peal asub suur mootor-jahuveski. J. Simmu andmeil on tegemist Kokuta küla juurde moodustunud uuema külaga, L. ja I. Rootsmäe teatel on küla rajatud pärast Teist maailmasõda osast Mäksa asunduse taludest, idaosa aga liidetud Kastre aladest. Küla on saanud nime kõrgendiku järgi, mis asub Emajõe ürgoru kaldal veski kohal. Kokuta külaks nimetatakse Veskimäe idapoolset osa. Selle küla lasi lammutada 1860. a-tel Kastre mõisnik, kes rajas u 1890 siia kandikohad. Rootsmäede andmeil kutsutud küla varem rahva seas Kokota, Kokutaja või Lepikutare külaks, kuna ta olevat pärast lõhkumist lepavõsa täis kasvanud (kandikohtade rajamisel roogitud võsa üles). Kastre mõisale kuulunud Kokuta külast on teateid XVI saj-st (1582 Kokotai, 1588 Kokuta, Kokkotay, 1601 Kockatha). Rootsi ajal paiknes küla Emajõe kaldal teest põhja pool Veskimäest kuni Järvepera sooni, nagu nähtuvat 1684. a kaardilt. Rootsmäede arvates paigutati XVIII saj küla ümber hilisemale kohale. Vana külanimi on nähtavasti lähtunud talupoja lisanimest Kokutaja. – MJ
BHO: 244; EO: 230; ERA.14.2.717 (Tartu maavalitsuse ettepanek 19. VI 1939 nr 3102 asunduste nimede muutmiseks); KNAB; PA I: 113; Rootsmäe 2016: 180, 212–213, 269; Simm 1973: 128; Simm 1977: 113

Viisli [`viis(s)li] ‹-le› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Mooste vallas (Ahja mõis), 1582 Wisnakilla, 1584 Wiznakila, 1588 Wisli albo Wyssnakula, 1627 Wissell, 1675 Wiessle Külla, 1839 Wiesel.  C3
● Esimeste kirjapanekute põhjal on külanimi olnud *Viisna ehk *Visna, hiljem *Visli ehk Viisli. J. Simm võrdleb nime mõnede kirjapanekute alusel Äksi nimega Visusti, mille algkujuks on L. Kettunen varasemate kirjapanekute põhjal andnud *Visula, tuues võrdluseks isikunime *Vissi ja sõna viss. See sobiks küll paremini Visse külanime etümoloogiaks. Rootsmäed arvavad, et nimi lähtub vene sõnast вишня ’kirss’, mis on laenatud Tartu ja Võru murdesse kujul visna(puu) ~ visla(puu). Simm on palju ettevaatlikum. Ta seob vene sõna vaid n-liste variantidega ja lisab, et on võimalik rahvaetümoloogiline mugandus. Tundub küll, et külanimes on tegemist viljapuu nimetusega. Küla nelja popsitare nimi on Truia liin. Viisliga liideti Nõukogude ajal ka arvatavasti XVIII saj lõpul rajatud Paagna küla, mida on kutsutud ka Paagnanukaks ja Paagnanuka külaks. – MJ
PA I: 90, 137; Rootsmäe 2016: 584, 595–596, 647; Rücker; Simm 1973: 129–130, lisa 232; Simm 1977: 122; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Visse ‹-le› Võn – paik (küla) Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Kiidjärve mõis), 1744 Wissi Lello (isikunimi), 1758 Wissi Lillo (isikunimi), 1761 Wiissi (küla), 1798 Wisse, 1839 Wissi, 1925 Vissi.  A1
● Liideti 1977 Kiidjärvega. L. ja I. Rootsmäe arvates oli küla asustatud juba XVII saj lõpul, kuigi esineb Võnnu kirikuraamatutes alles 1760. a-test. 1684. a kaardil on sel kohal üks talu, 1688 on peremees olnud Plaxe Paap. J. Simmu andmetest on näha, et 1758 on Wissi Ado ja Michel kirja pandud just Plakse Paabu maal (auf Plaxe Paaps Land). Rootsmäede andmeil elas XVIII saj algul Kiidjärvel mitu Vissi-nimelist peret, kellelt nähtavasti küla ka nime sai. Lisanimena ongi Viss, Vissi ~ Visse ilmselt vanem kui külanimi. Vrd Vissi1. – MJ
Mellin; Rootsmäe 2016: 459; Rücker; Simm 1973: 131, lisa 239–240; Simm 1977: 122; Tartumaa 1925: 476; ÜAN

Vooreküla [voore‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Voore‿külä Kam, Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Vastse-Kuuste vallas (Suure-Kambja mõis), 1582 Worr, 1584 Wormoiza, 1627 Wohrro kuella, 1638 Wora, worekyllo, 1796 Wore.  A3
● Varem Vastse-Kuuste, a-st 1859 Suure-Kambja mõisale kuulunud põlisküla, mille maadele rajati karjamõis. L. Kettunen seostas kohanime sõnaga voor (sm vuori) ’mägi’. Tänapäeva voor : voore ’liustikujää all kujunenud ovaalne kõrgendik’ on XX saj laenatud soome keelest. Kohanimed Vooremägi jt lubavad oletada, et see sõna oli varem mingisuguse kõrgendiku tähenduses olemas ka eesti keeles. Vooreküla piiridesse jääv karjamõis kandis Vana-Voore nime (endine Voore asundus, praegu Vooremõisa-nimeline koht, sks Alt-Wohre), eristamaks seda Uue-Voore ehk Küka karjamõisast (kohalikus häälduses Kükä, sks Neu-Wohre), mis asub tänapäeva Voorepalu piirides. 1977 liideti Voorekülaga Liiva küla. 1939. a kavandati Voore küla ja asundus liita ning nimetada see Liiva külaks, et vähendada Voore-nimeliste kohtade arvu Tartumaal. Tegelikkuses hakkas Liiva küla tähistama üksnes endist Voore asundust. Nimi on saadud kunagise Vana-Kuuste mõisa Liiva kõrtsi järgi (1796 Liwa), mis jäi Talvikese küla poolele. Liiva nime all tuntaksegi praegu paika Talvikese ja Vooreküla piiril. – EE
EES: 612; ERA.14.2.717 (Kiidjärve vallavanema ja abide 5. VI 1939 koosoleku protokoll nr 7); EM: 92, 157, 201; EO: 96; Mellin; PA I: 51, 124; Rev 1624/27 DL: 118; Rev 1638 I: 80, 81; Rootsmäe 2016: 424

Võngjärv [`võng‿`järv] Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1536 Wendenscher See, 1627 Wennde Jerwe, 1638 Wende Jerwe, 1758 Weinjerwe, 1814 Weinjerw.  C2
● Pehme mudase põhjaga järv Ahja jõe alamjooksul keset soist heinamaad. L. ja I. Rootsmäe andmeil on 1820 mainitud ka kui Kunnijerw. Ahja jõe sirge lõik Võngjärve kohal on Võngjärve vars. Nime varasem kuju on ilmselt olnud *Võndjärv, seega on nimi seotud Võnnu nimega. J. Mägiste arvamus, et Võnnu on tähendanud algselt õõtsuvat, soist paika ja seda toetav M. J. Eiseni seisukoht koos märkusega, et vanasti otse kiriku alt soo alanudki, näib selles valguses väga usutav. – MJ
Rootsmäe 2016: 362; Simm 1977: 123; Tartumaa 1925: 485

Võnnu1 ‹`Võndu ~ -sse› Võn – alevik Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Võnnu vallas (Kurista mõis, Võnnu kirikumõis), 1582 Wenden, 1627 Hoff Wenden, 1630 Wendehof, 1638 Wendo Kÿlla, Hoflage Wenden, 1740 Wendohof.  B2
● XVI saj on olnud juba suur küla. 1582 kuulus küla Vana-Kastre (Aldendorn), 1588 Ahja, 1627 Kastre mõisale. 1684 kuulus küla jälle Ahja, XVIII saj algul Kurista mõisale. L. ja I. Rootsmäe järgi eraldati 1640. a-tel osa Kastre mõisa Võnnu küla talusid vastrajatud Võnnu kirikumõisale (½ adramaad). 1627 on siiski juba märgitud Võnnu mõisat. Võnnu kiriku juures kujunenud alevik ja küla olid pikka aega lahus, küla on alevikuga liidetud pärast 1945. a. Võnnu esineb allikais kihelkonnanimena varem (1360) kui küla- ja mõisanimena, tegelikkuses on viimased esmased, olgu siis küla või ka problemaatiline varane mõis. Võnnu nimele on esitatud mitu seletust. L. Kettunen võrdleb VMr Võnnusvere nime sõnaga võnnuvõõras. Võnnu khk nime puhul toob ta kujud *Võnnuste-, *Võnnuse- ning Wiedemanni sõnaraamatus esineva võńń ’väike ja paks’. Kuigi Võnnu-nimesid (sh liitnime osana) esineb Eestis mitmeid, Võnnusvere sinna hulka ei kuulu, sest selle kohalik hääldus on Võnusvere. Tõenäoliselt ei tule arvesse ka teised Kettuneni pakutud variandid. J. Mägiste arvab soome keelele ja uurijaile toetudes, et nimes esineb sõna, millel on soome keeles paralleelkuju vieno – vento ’õrn, vaikne (ka jooksev vesi)’ (vrd hieno – hento ’peen, õrn’, huono – honto ’halb’). Mägiste arvates võiks Võnnu etümoloogia siin peitudagi, tähendades õõtsuvat, soist paika. Sama seisukoha on esitanud M. J. Eisen, kes lisab, et vanasti olevat soo alanud otse kiriku alt. Arvestades, et keset sood asuva Võngjärve algne nimekuju on ilmselt olnud *Võndjärv, on oletus tõenäoline. Vrd Võngjärv, Võnnu2, Võnnu3, Võnnusvere. – MJ
EO: 289; PA I: 53; Rootsmäe 2016: 363–369; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123

Võnnu2 ‹`Võndu› Võn – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Wendau, Wendo (varem), 1360 Wenden (isikunimes), 1449 kerspel to Wenden, 1501 kerspell tho Wenden, 1702 Wendo kÿrckia, 1782 Wönno kihhelkond.
● Võnnut on peetud üheks vanimaks kihelkonnaks; kirjanduses käibib väide, et Tartu piiskop Hermann käskis siia kiriku ehitada 1232, pärast seda, kui Vana-Kastresse oli ehitatud kants (Aldendorn). Kirik saanud valmis 1236. E. Tarvel märgib, et sellele väitele pole üheski käibel olevas ajalooallikas kinnitust, kuid peab ka ise väga tõenäoliseks, et kihelkond oli Ugandis olemas juba XIII saj algul. Võnnu Jakobi kiriku nime saamisest on mitmeid pärimusi. Võnnu olevat saadud mõisa järgi, mis siin varem asus, Jakobi nime saanud kirik kellegi Jakobi järgi, kelle kohta räägitakse enamasti, et ta kirikusse müüriti. Saksa keeles oli kihelkonna nimi algul Wenden. Wendau ilmus 1744 külanimes (Dorff Wendaukülla) ja muutus sestpeale valdavaks. Vaid üksikutel puhkudel oli Wendo, mis on tõenäoliselt mõjutatud eestikeelsest nimekujust. Arvatavasti hakati Wendau nimekuju kasutama selleks, et eristada Tartumaa Võnnut Lätimaa Võnnust (läti Cēsis), mis on saksa keeles samuti Wenden. – MJ
Bfl: I, 199; BHO: 662–663; Hupel 1774–1782: III, 256; LGU: I, 123, 340, II, 1; Rootsmäe 2016: 363–368; Simm 1973: lisa 242–243; Simm 1977: 122–123; Tartumaa 1925: 475–476, 497

Võruküla [võru‿küla] ‹-`külla› Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kaagvere mõis), 1839 Wörro, 1923 Võru.  A2
● Kuni 1977 Võru küla. L. ja I. Rootsmäe järgi on küla rajatud arvatavasti XVIII saj II poolel. Tollal asus seal mõisa savikoda, kus elas mõisa müürsepp. Võnnu kirikuraamat paigutas talud veel XIX saj Vana-Kastre küla koosseisu. Sajandi lõpupoole rajati siia kandikohti (puulõikaja maju) ja Kaagvere vallamaja. Küla olevat nime saanud sellest, et vanasti asunud talud siin ringi- ehk võrukujuliselt. Seetõttu kutsutakse küla naljatavalt ka Rõngaskülaks. Võrukülaga liideti 1977 Oru küla (1945). – MJ
KNAB; Rootsmäe 2016: 139; Rücker; ÜAN

Võõpste [`võõpste] ‹`Võõpste ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Võõbste, kohalikus pruugis `Võõpstõ Võn – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Mäksa vallas (Kastre mõis), 1582 Woibs, 1588 Websi albo Woibs, 1601 Webys, 1688 Weeps Kÿlla, 1713 Wöbsist, 1925 Võõbste.  B2
● Külanime varasem võimalik kuju on *Võõpsi (vrd 1588). Rootsmäed arvavad, et külanimi võib olla tuletatud sõnast võpistik ’võsa’, kuid tõenäolisem on siiski L. Kettuneni seletus, millega ka J. Simm nõustub, et külanimi tuleneb isikunimest Võõbus (või *Võõbune). Perekonnanimi Võõbus on ümbruskonna külades tõesti levinud, puudub aga täielikult Eesti perekonnanimede andmebaasis (Onomastika NET). Võõpstega on 1977 liidetud Kõrvesilla küla ja osa ↑Kastre külast. Kõrvesilla ots Võõpste küla lõunaosas on algselt olnud hajatalude rühm (1782 isikunimena Körwesillo Indrick), kuid seda on peetud ka eraldi külaks (1812 Dorf Körwösill). Kas osaliselt või täielikult on ta varem kuulunud Poka mõisa alla (1821 isikunimi Pokka Körwesilla Michel). Kolme Varese talu nimetati XIX saj Varese külaks. – MJ
BHO: 686; PA I: 112; Rootsmäe 2016: 219, 267, 271–272; Simm 1973: 54–55,133, lisa 67–68, 243; Simm 1975a: 200; Simm 1977: 114–115; Tartumaa 1925: 476

Äijärv [`äi‿`järv], kirjakeeles varem ka Umbjärv Võn – järv Tartu maakonnas Kastre vallas, 1758 Ockjerw, 1839 Eik S., u 1900 Оз. Умбъярвъ, 1925 Umbjärv, 1930. a-tel Munajärv.  C1
● Järv Emajõe Suursoos Kalli järve ja Pedaspää lahe vahel, kutsutud ka Kalli Äijärveks ja Umbjärveks. Väga kalarikas järv olevat tekkinud suurvee ajal. Rahva arvates olevat järv salajõe kaudu ühenduses Peipsiga. Nime täiendosas võib esineda sõna äi : äia. Soome keeles tähendab äijä : äijän vanaisa või vanameest ja nimi esineb ka Ämmä nime paarina. Vepsa keeles tähendab äi : äijän ’palju’. Sõnatüvi peitub ka eesti sõnas äike(ne). Vrd Ämmaoja. – MJ
Eesti TK 50; Ernits 2015: 703; KN; KNAB; Mallat 2007: 133, 165; Rootsmäe 2016: 273; Rücker; Tartumaa 1925: 485